Eesti inimeste omaosalus tervishoius on niigi suur

Foto: Põhjarannik

Foto: Põhjarannik

Eesti inimeste omaosalus tervishoius oli 2014. aastal 23,8 protsenti tervishoiu kogukuludest, samas kui Euroopa Liidu keskmine on 16 protsenti ja WHO soovitus on langetada see 15 protsendini.

Põhjus on lihtne: suurema omaosaluse korral kasvab risk, et inimesed loobuvad rahalistel põhjustel tervishoiuteenuse kasutamisest. Sel on aga otsene mõju tervisele ja seetõttu tuleb omaosalust rakendada piiratult, hinnates hoolikalt selle võimalikke mõjusid.

Inimeste omaosalus võib tervishoius eksisteerida mitmel moel: teenuste kaudu, mida ravikindlustus üldse ei hüvita, või kindla osakaaluna tarbitavast teenusest. Esimese variandi näitena võib tuua täiskasvanute hambaravi, mille puhul pole pärast viimast majanduskriisi suuremale osale tööealisest elanikkonnast ravikindlustusest midagi hüvitatud. Inimene saab küll justkui ise valida parima hinna ja kvaliteedi suhtega arsti, kuid tervishoius on enamasti nii, et patsient, oskamata ise hinnata oma hammaste seisukorda ja teha täpset ravitellimust, on nõrk hinnas läbirääkija.

2014. aastal kulutasid Eesti inimesed hambaravile kokku ligi 77 miljonit eurot, mis moodustas kogu tervishoiuks makstud omaosalusest (278 miljon eurot) 28 protsenti. Peale selle, kui inimesel puudub ravikindlustus ja tegu pole vältimatu abiga, maksab ta ka kõigi teiste tervishoiuteenuste puhul oma ravikulud ise. Samuti juhul, kui inimene otsustab teenuseid tarbida erakliinikus, lootuses nii saada kiiremat või oma eelistustele paremini vastavat teenust.

Teine näide omaosaluse kohta on näiteks visiiditasu, mis tähendab, et inimene peab lisaks ravikindlustushüvitisele mingi fikseeritud summa juurde maksma.

Samuti see, kui mingi protsendi teenuse või ravimi hinnast maksab inimene ise. Näiteks soodusravimite loetelus olevad tooted jaotuvad Eestis erisuguste soodusmäärade vahel 50 protsendist 100 protsendini sõltuvalt haigusseisundust ja sellest, kas tegu on lapse või pensionäriga. Retseptiravimite omaosalus oli 2014. aastal tervise arengu instituudi statistika andmetel 61 miljonit eurot. Kui sellele lisada kulud käsimüügiravimitele, moodustasid inimeste kulud ravimitele 39 protsenti kogu omaosalusest.

Patsiendi seisukohast on see kõik üks tervik, sest peale hammaste eest hoolitsemise on vaja ka ravimeid ja arstiabi. Mida vanemaks muutub rahvastik, seda rohkem on meil inimesi, kellel on samal ajal mitmed kroonilised haigused, ägedad haigusepisoodid ning pidev vajadus peale ravimite ja arstiabi ka õendus- ja sotsiaalteenuste järele.

Viimasest maailma terviseorganisatsiooni (WHO) avaldatud omaosaluse analüüsist selgub, et vaesem elanikkond kulutab rohkem ravimitele (vaesemal 20 protsendil elanikkonnast kulus aastatel 2010-2012 ravimitele 70 protsenti omaosalusest) ja jõukamad samas hambaravile (ligi kolmandik jõukama elanikkonna omaosalusest). See ei tähenda, et esimestel oleksid tervemad hambad, vaid et vajalik hambaravi jääb lihtsalt saamata.

Selle pealt võib esmapilgul tunduda hea ideena, et rikkamatel inimestel võiks haigekassa hüvitis olla väiksem. Aga kuidas jagada inimesi tervishoiu mõistes rikasteks ja vaesteks lisaks praegusele kindlustatud ja mittekindlustatud vaatele? Kuhu siis tõmmata piir ja kellel tekiks sunnitud vajadus olulist arstiabi edasi lükata? Arvestama peab, et Eesti solidaarne tervishoiusüsteem suuresti tuginebki jõukamale maksumaksjale, kes juba praegu ootab lühemat järjekorda, kui tal abivajadus siiski tekib.

Seda, kui inimesel puudub võimalus vajaliku abi eest maksta, omaosalus paraku ei näita. Küll mõõdab seda Eurostat oma üleeuroopalise sissetulekute ja elamistingimuste uuringuga (EU-SILC). Eestis jäi 2014. aastal 11,3 protsendil üle 16aastasest elanikkonnast vajalik abi saamata, sest see oli kas liiga kallis, liiga kaugel või oli järjekord liiga pikk. Üle 65aastaste hulgas oli see osakaal veelgi kõrgem − 16,1 protsenti. Eestit edestab selles edetabelis vaid Läti oma 12,5 protsendiga; ELi keskmine on ligi kolm korda madalam − 3,6 protsenti.

Tõsi, peamine põhjus Eestis on seni olnud pikk ooteaeg, mida kinnitavad ka meie enda uuringud. Pikad ooteajad on aga tervishoiusüsteemi struktuurse korralduse probleem − esmatasandi tervishoid vajab tugevdamist, rohkem oleks vaja õdesid ja teisi spetsialiste ning inimese liikumine süsteemis eeldaks paremat koordineerimist −, mille lahendamine praeguse tervishoiu rahastamise taseme puhul ei pruugigi olla saavutatav.

Tulles tagasi saamata jäänud vajamineva abi juurde − 7,6 protsendil Eesti inimestest jääb rahalistel põhjustel saamata vajalik hambaravi (ELi  keskmine 5,1 protsenti), kõige madalama sissetulekuga inimeste seas on see osakaal suisa 15,1 protsenti. Kõige raskemas seisus on 45-64aastaste vanuserühm, kus 12,6 protsendil inimestest on jäänud hambaravi saamata. Pensionäride puhul on kindlasti üks positiivne tegur proteesihüvitis, mis ka majanduskriisi järel alles jäi.

Omaosaluse mõjude uurimiseks on maailmas läbi viidud üks ulatuslik uuring − RANDi tervisekindlustuse eksperiment −, mis toimus Ameerika Ühendriikides aastatel 1974-1982. Selle käigus selgus, et inimesed loobusid igasugusest abist, sest inimene ei oska ise hinnata, kas tegu on vajaliku tervishoiuteenusega. Uuring kinnitas ka seda, et tasuta abi korral oli inimeste tervis parem kõrgvererõhktõve, hammaste tervise, nägemise ja tõsiste tervisekaebuste esinemise osas ning seda ennekõike haigemate ja vaesemate patsientide hulgas.

Seega tasub olla ettevaatlik, kui omaosalusest loota lahendust ravikindlustuse kulude kasvule. Tark on hoida Eesti ravikindlustuse põhiväärtust − solidaarsust, et abi saamise aluseks on inimese vajadus, mitte tema rahalised võimalused.

Artikkel pärineb sotsiaalministeeriumi blogist somblogi.wordpress.com.