Provintsiklubide raske põli

Ida-Virumaa viimaste aastate edukaima jalgpalliklubi Sillamäe Kaleviga toimuv näitab ilmekalt, kuivõrd keeruline on väljaspool Tallinna majandada Eesti mõistes tugevat pallimänguvõistkonda. Sillamäe ja ka Narva Trans olid veel mõned aastad tagasi ainsad väljaspool pealinna asuvad klubid, kes olid suutelised sekkuma medalikonkurentsi.

Nüüd on aga näha, kuivõrd kergelt haavatav on olnud see edu. Eelarvetulude kokkutõmbumine mitmesugustel põhjustel avaldab tulemustele üsna kiiresti mõju.

Mõlemale klubile võib ette heita puudulikku tööd noortega, mistõttu on põhimeeskondadesse jõudnud vaid vähesed kohalikud. Samas ei ole kerge ka andekaid noormehi oma klubides hoida, kui kohapeal on edasiõppimise valikuid napilt.  Selline olukord on pannud klubide juhid sundseisu: kas palgata leegionäre või loobuda sel tasemel mängimisest. Võõrmängijate värbamine on väikeste klubide jaoks paras loto. Võib sattuda väga heade tüüpide otsa, nagu läks Sillamäe Kalevil näiteks Jevgeni Kabajeviga, kes on nüüdseks jõudnud Tšehhi tippliiga meeskonda. Kuid suurem tõenäosus on sattuda jalgpallurite järelturul mängijate otsa, kes neile seatud lootusi ei täida, ja hea, kui nendega ei kaasne veel muid probleeme.

Korvpalli-, võrkpalli- ja käsipallivõistkondi Ida-Virumaal Eesti tugevamates liigades pole. Kas sama võib juhtuda ka jalgpalliga? See mäng täidab paljudes riikides ühiskonnaelus kaalukat rolli. Sama suundumus on ka Eestis. Seepärast on kohaliku jalgpalli arendamine oluline osa kogu Ida-Virumaa käekäigust.