Kahte head korraga ei saa

Kui jutuks tuleb elektri hind, siis esmajoones seostub see paljudele eelkõige põlevkivi ja Narva jaamadega.

Ent tõsiasi on, et sellest numbrist, mis tarbijatele Eesti Energia läkitatud arvetelt vastu vaatab, moodustab toodetud elekter ise vähem kui poole. Hoopis võrgutasud on need, mis annavad arvele kõige raskema kaalu, ning lisaks tahab mitmel eri moel oma jagu ampsata ka riik: käibemaks, aktsiis, taastuvenergia tasu.

Kui selle üle, kas Eestis oleks mõttekas ehitada uusi põlevkivijaamu või panustada hoopis tuumaenergiasse, kombijaamadesse, tuulikutesse ja päikesepatareidesse, on käinud aastaid tuline vaidlus, siis põhjalikumaid arutelusid selle üle, kui palju ja millal investeerida elektriliinidesse ning alajaamadesse, tuleb ette märksa vähem. Kuigi peaks, sest summad, mis selleks kuluvad, pole sugugi väiksed ja lõppkokkuvõttes langevad need kulutused ei kellegi teise kui tarbija õlule.

Peaaegu iga kord, kui kõvemad tormid jätavad tuhandeid majapidamisi elektrita, hakkavad kõlama hääled, et elektrivõrke tuleb tugevdada ja nüüdisajastada, panna rohkem õhuliine maa sisse, kus nad oleksid tuulte langetatavate puude eest kaitstud.

Me tahame saada suuremat varustuskindlust, kuid samas ka seda, et elekter kokkuvõttes liialt ei kallineks. Mõlemat korraga saavutada on võimatu.

Küll aga peaks tarbijad saama rohkem selgust, kuidas neid poolusi mõistlikult tasakaalus hoitakse ning kuivõrd põhjendatud ja millise mõjuga lõpphinnale üks või teine tehtav kulutus on. See on vajalik, et anda tarbijale kindlustunne, et võrkude korrashoid toimub parimal võimalikul moel, aga mitte vastavas valdkonnas tegutsevate ettevõtete huvides, kes on loomulikult maiad müüma võimalikult palju oma uusi ja kalleid seadmeid ning tehnoloogiaid.