Paratamatu valik

Kuigi osale inimestele võib põhjustada meelehärmi, et Ida-Viru keskhaiglasse tuleb ida poolt juurde üha rohkem arste, kes ei ole kohe suutelised patsientidega eesti keeles suhtlema, on see siiski märksa parem olukord kui see, et arste üldse ei oleks. Meie oludes ei ole see ju väga harjumuspärane, et ühes raviasutuses on ligi kümme protsenti arstidest võõrsilt tulnud, paljudes Euroopa riikides on see aga küllaltki tavaline.

Eeldada tasub, et haigla teeb nende arstide seast, kes end siia tööle pakuvad, õnnestunud valikud ning uued tulijad on tugevad ja hästimotiveeritud oma ala asjatundjad, kes aitavad rikastada siinse piirkonna esindushaigla professionaalsust. Selliste inimeste puhul ei tohiks ületamatu katsumus olla ka kohaliku keele selgeksõppimine, nagu seda aja jooksul ka seadus nõuab.

Omaette küsimuseks jääb aga siiski see, milliste mehhanismide kaudu saaks riik olukorras, kus tööjõu vaba liikumine on Euroopa Liidu üks nurgakivisid, motiveerida Eestis arstiks õppinuid vähemasti teatud ajagi siin töötama. Kui palgavahed Skandinaaviaga on mitmekordsed, siis ei aita minejaid peatada ei 20- ega 50protsendine palgatõus. Pealegi on ebareaalne eeldada, et riik, mille elatustase on rikastest naabritest märksa väiksem, jaksaks arstidele sama suurt palka maksta.

Nuriseme, et Norra, Soome, Rootsi ja teised rikkad riigid saavad endale hõlpsalt Eesti maksumaksjate kulul Tartu ülikoolis hästi koolitatud arstid. Nüüd oleme sama tagasi tegemas Venemaa, Ukraina, aga tulevikus miks mitte näiteks ka India või Filipiinide maksumaksjatele.