Segane lugu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
Eelmisel aastal tegid perearstid rohkem kui 65 000 koduvisiiti, mida on peaaegu poole vähem kui näiteks 2007. aastal. Kindlasti on üheks põhjuseks vähenenud nõudlus kojukutse järele, sest üleriigiline perearsti nõuandetelefon 1220, mis asendab oma tohtrit vastuvõtuvälisel ajal, kogub tõbiste seas aina suuremat populaarsust.
Ilmselt on paralleelselt suurenenud ka tööga koormatud perearstide vastumeelsus koduvisiitide vastu. Põhjarannikus kirjeldatud lugu, kus kõrges palavikus ja tuulerõugetes mudilane kamandati perearstikeskusse, pole kaugeltki üksikjuhtum. Seda näitab nii kiirküsitlus tuttavate seas kui ka patsientide esindusühing, kus pettunud patsiendid oma nördimust avaldavad.
Põhjarannik ei saa olla kohtumõistjaks, kas ja millal on koduvisiidist keeldumine põhjendatud. Nimetatud juhtumile ei andnud oma hinnangut ka haigekassa, kes piirdus üldsõnalise selgitusega, et koduvisiidi peab perearst oma patsiendile tegema siis, kui selleks on vajadus.
Ja hinnangu andmisega ongi keerulised lood, sest perearstil on õigus otsustada kojukutse näidustatuse üle vastavalt oma suvale. Mingit korda, millistel juhtudel peaks arst patsiendi kodus üle vaatama ja millistel juhtudel tuleb leppida telefoni teel konsulteerimise või vastuvõtule minemisega, ei ole.
Ebamäärasus toidab aga olukorda, kus rahulolematus on kerge tekkima ja patsiendid pahandavad oma perearsti peale ka siis, kui selleks vahest põhjust ei olegi.