Ajalugu ja arusaamad

Kui 2007. aasta pronksimäruli ajal tuli tänavaile teiste hulgas sadu venekeelseid koolinoori, asuti ühiskonnas kohe arutlema ka selle üle, et millest räägitakse meie vene koolide ajalootundides ning miks mõned kooliõpilased siiani eitavad nõukogude okupatsiooni ja sellele järgnenud traagilisi sündmusi Eesti ajaloos.

Vastus leiti üks: vene koolides õpetavad Eesti ajalugu eakad pedagoogid, kes pole ligi 20 aasta jooksul suutnud loobuda nõukogude ajalookäsitlusest.

Eks see osalt vastab ka tõele, kuid probleem on ilmselt keerulisem. Siia on peale haridusliku küsimuse segatud ka kahe rahvuse erinev ajalooline mälu, minevikutunnetus ning sündmuste tõlgendus. Tähtsusetud pole ka rahvuslik eneseväärikus ja kodu mõju. Nii tekibki lihtsalt olukord, kus üks osa ühiskonnast räägib okupatsioonist, teine aga samade sündmuste taustal vabastamisest.

Võib imestada, et kuidas on võimalik, et 21 aastat pärast Eesti Vabariigi taasvabanemist on meie ühiskonnas keeleenamuse ja -vähemuse vahel ikka veel erinevad arusaamad pealtnäha nii lihtsates küsimustes. Aga tegelikult ei ole need küsimused nii lihtsad, eriti, kui puudub diskussioon. Seetõttu on tegelikult väga positiivne see, et meie vene- ja eestikeelsete koolide ajalooõpetajad regulaarselt kokku saavad, et neid asju arutada. Sest kui pedagoogidki on minevikusündmuste mõistmisel täiesti eri meelt, miks peaks siis eeldama, et õpilaste seas arusaamad kuidagi ühtsemad oleks?