ANVAR SAMOST Kahe tooli seadus hakkas tagurpidi tööle

Anvar Samost
, ajakirjanik
Copy
Ajakirjanik Anvar Samost.
Ajakirjanik Anvar Samost. Foto: Eero Vabamägi / Scanpix

2016. aasta 7. juunil veidi enne kella 11 hääletas riigikogu eelnõu 181 SE ehk "Riigikogu liikme staatuse seaduse ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seadust". Poolt hääletas 58 rahvasaadikut, vastu oli 29 ja erapooletuks ei jäänud keegi. Rahva seas kahe tooli seadusena tuntud eelnõu oli vastu võetud. Poolt olid Reformierakonna, Isamaa ja sotsiaaldemokraatide fraktsiooni liikmed, vastu keskerakondlased, EKRE ja Vabaerakond.

Pea täpselt aasta hiljem arutas muudatuse vastavust põhiseadusele riigikohus ja jättis seaduse jõusse. Aastaid kestnud vaidlus oli läbi ja 2017. aasta kohalike omavalitsuste volikogude valimiste järel said riigikogu liikmed istuda ka volikogude pinkidele üle Eesti.

Enne kahe tooli seaduse lõpphääletust pidas Reformierakonna fraktsiooni nimel kõne Andre Sepp, kes ütles, et Reformierakond toetab omavalitsuste ja parlamendi sideme tugevdamist kohaliku elu küsimuste lahendamisel. Opositsiooni nimel sõna võtnud Vabaerakonna saadik Külliki Kübarsepp ütles, et kahel toolil istumise võimalus tugevdab hoopis suurerakondade mõjuvõimu.

Praeguse poliitilise pildi juurest tagasi vaadates näeme, et ajalugu on taas näidanud osavust iroonia vallas.

Kolm päeva pärast Tallinna linnapeale Mihhail Kõlvartile umbusalduse avaldamist ja Keskerakonna 18 aastat kestnud võimu lõpetamist pealinnas võtsid kolme võimupöörde taga olnud erakonna ehk Reformierakonna, sotsiaaldemokraatide ja Eesti 200 juhid ritta, et öelda: Tallinna uue koalitsiooni kokkupanemisel ei saa läbi rääkida riigi tasandi teemade üle. Mis neid ühendas? Ikka asjaolu, et need erakonnad on koos Toompeal võimul, aga neljas Tallinna uue koalitsiooni osapool ehk Isamaa ei ole.

Tõepoolest, vähemalt mina ei mäleta, et 10 aasta eest kahe tooli seaduse üle peetud vaidlustes oleks keegi põhjalikumalt välja joonistanud võimaluse, et mõnes omavalitsuses kontrollitavate häälte kaudu saaks hakata mõjutama poliitikat riigikogus. Ikka vastupidiseid riske nähti. Aga selle kohta ütlesid neljast praegu Tallinnas tekkiva koalitsiooni erakonnast kolm (Eesti 200 polnud 2016. aastal veel olemas), et parlamendisaadikute kohalike volikogude töös osalemine toob riigikogu kohalikule tasandile lähemale ja see on hea.

Reformierakonna ajalooliselt suur võit 2023. aasta riigikogu valimistel koos neile lähedase Eesti 200 samuti suure läbimurdega parlamenti tekitas olukorra, kus riigikogus opositsiooniga kokku leppima peaaegu ei pea. Keskerakonna aasta hiljem alanud lagunemine ainult süvendas seda.

Aga Keskerakonna lagunemisel oli ka teistpidine mõju. Tallinnas ei saa Toompea ülekaaluka koalitsiooni parteid ilma üht opositsioonierakonda kaasamata kuidagi võimule. Alguses näis Reformierakonnale kõik lihtne, sest käskude jagamine endast väiksematele harjub kiiresti sisse nii ühes kui teises suunas: sotsid saavad linnapeakoha ja säilitada tasuta ühistranspordi, Isamaa linna korraldatava kõnniteedelt lume koristamise eramupiirkondades ja Eesti 200 tuleb kaasa ... sest tuleb. Ootamatult selgus, et Isamaal oli oma plaan, tegelikult isegi võimatu kelgunööri kombel kaasa minna.

Isamaa pole praegu lihtsalt üks väike riigikogu opositsioonierakond. Nad on Eesti pikalt kõige suurema toetusega partei, kes on endalegi üllatuseks suutnud sõnastada usutavaid alternatiivseid vaateid valitsuse poliitikatele. Seda Nõmme lumelükkamise eest maha mängima minna oleks olnud ülimalt rumal.

Võib arvata, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna Tallinna liider Jevgeni Ossinovski sai sellest hästi aru. Miks muidu oleks ta olnud Keskerakonnaga loodud liidu lõhkumise suhtes nii ettevaatlik. Eesti poliitika hästi järele proovitud reegel on, et vana koalitsiooni naljalt laiali ei saadeta, enne kui uus on suures plaanis kokku lepitud.

Paar päeva pärast Stenbocki majas üksteise kõrval Isamaale hoiatuste lugemist jõudis ka teistele valitsuspoliitikutele reaalsus kohale: Tallinnas uue koalitsiooni loomise tõttu on tekkinud vältimatu vajadus riigikogus ühe opositsioonierakonnaga asju kokku leppida. Mis on ju tegelikult hea, sest see tasakaalustab vähemalt mingil määral ja mõneks ajaks väga ühte serva kreeni vajunud Eesti poliitikat.

Tagasi üles