Reformierakonna ajalooliselt suur võit 2023. aasta riigikogu valimistel koos neile lähedase Eesti 200 samuti suure läbimurdega parlamenti tekitas olukorra, kus riigikogus opositsiooniga kokku leppima peaaegu ei pea. Keskerakonna aasta hiljem alanud lagunemine ainult süvendas seda.
Aga Keskerakonna lagunemisel oli ka teistpidine mõju. Tallinnas ei saa Toompea ülekaaluka koalitsiooni parteid ilma üht opositsioonierakonda kaasamata kuidagi võimule. Alguses näis Reformierakonnale kõik lihtne, sest käskude jagamine endast väiksematele harjub kiiresti sisse nii ühes kui teises suunas: sotsid saavad linnapeakoha ja säilitada tasuta ühistranspordi, Isamaa linna korraldatava kõnniteedelt lume koristamise eramupiirkondades ja Eesti 200 tuleb kaasa ... sest tuleb. Ootamatult selgus, et Isamaal oli oma plaan, tegelikult isegi võimatu kelgunööri kombel kaasa minna.
Isamaa pole praegu lihtsalt üks väike riigikogu opositsioonierakond. Nad on Eesti pikalt kõige suurema toetusega partei, kes on endalegi üllatuseks suutnud sõnastada usutavaid alternatiivseid vaateid valitsuse poliitikatele. Seda Nõmme lumelükkamise eest maha mängima minna oleks olnud ülimalt rumal.
Võib arvata, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna Tallinna liider Jevgeni Ossinovski sai sellest hästi aru. Miks muidu oleks ta olnud Keskerakonnaga loodud liidu lõhkumise suhtes nii ettevaatlik. Eesti poliitika hästi järele proovitud reegel on, et vana koalitsiooni naljalt laiali ei saadeta, enne kui uus on suures plaanis kokku lepitud.
Paar päeva pärast Stenbocki majas üksteise kõrval Isamaale hoiatuste lugemist jõudis ka teistele valitsuspoliitikutele reaalsus kohale: Tallinnas uue koalitsiooni loomise tõttu on tekkinud vältimatu vajadus riigikogus ühe opositsioonierakonnaga asju kokku leppida. Mis on ju tegelikult hea, sest see tasakaalustab vähemalt mingil määral ja mõneks ajaks väga ühte serva kreeni vajunud Eesti poliitikat.