Pea täpselt aasta hiljem arutas muudatuse vastavust põhiseadusele riigikohus ja jättis seaduse jõusse. Aastaid kestnud vaidlus oli läbi ja 2017. aasta kohalike omavalitsuste volikogude valimiste järel said riigikogu liikmed istuda ka volikogude pinkidele üle Eesti.
Enne kahe tooli seaduse lõpphääletust pidas Reformierakonna fraktsiooni nimel kõne Andre Sepp, kes ütles, et Reformierakond toetab omavalitsuste ja parlamendi sideme tugevdamist kohaliku elu küsimuste lahendamisel. Opositsiooni nimel sõna võtnud Vabaerakonna saadik Külliki Kübarsepp ütles, et kahel toolil istumise võimalus tugevdab hoopis suurerakondade mõjuvõimu.
Praeguse poliitilise pildi juurest tagasi vaadates näeme, et ajalugu on taas näidanud osavust iroonia vallas.
Kolm päeva pärast Tallinna linnapeale Mihhail Kõlvartile umbusalduse avaldamist ja Keskerakonna 18 aastat kestnud võimu lõpetamist pealinnas võtsid kolme võimupöörde taga olnud erakonna ehk Reformierakonna, sotsiaaldemokraatide ja Eesti 200 juhid ritta, et öelda: Tallinna uue koalitsiooni kokkupanemisel ei saa läbi rääkida riigi tasandi teemade üle. Mis neid ühendas? Ikka asjaolu, et need erakonnad on koos Toompeal võimul, aga neljas Tallinna uue koalitsiooni osapool ehk Isamaa ei ole.
Tõepoolest, vähemalt mina ei mäleta, et 10 aasta eest kahe tooli seaduse üle peetud vaidlustes oleks keegi põhjalikumalt välja joonistanud võimaluse, et mõnes omavalitsuses kontrollitavate häälte kaudu saaks hakata mõjutama poliitikat riigikogus. Ikka vastupidiseid riske nähti. Aga selle kohta ütlesid neljast praegu Tallinnas tekkiva koalitsiooni erakonnast kolm (Eesti 200 polnud 2016. aastal veel olemas), et parlamendisaadikute kohalike volikogude töös osalemine toob riigikogu kohalikule tasandile lähemale ja see on hea.