Kurtna ja selle päästmine

Kurtna järvistu on haruldaste taimede ning 42 järvega hindamatu loodusnähtus mitte ainult Eesti, vaid ka Euroopa kontekstis. Maastikukaitseala on siin aga loodud alles 1987. aastal, kui aktiivne keskkonnaliikumine tollase nõukogude süsteemi surivoodil uuele ühiskonnakorraldusele alust ladus.

Praegu uut kaitsekava koostavad asjatundjad on Kurtna kaitseala üle mures. Ning peamiselt on selle muretsemise põhjused teadagi inimtegevuses. Nõukogude ajal loomulikult ei pööratud sellele kui unikaalsele loodusobjektile erilist tähelepanu. Toonane ideoloogia lähtus põhimõttest, et loodusest tuleb võtta nii palju varasid kui inimesele tarvis, mida rohkem, seda parem. Kui viisaastaku plaan täita nelja aastaga, oleme ülitublid.

Nüüd on muidugi ajad muutunud, kuigi maavarade kaevandajate surve on tugev ikkagi.

Kui rääkida aga tavainimeste tegutsemisest Kurtnas, siis on ju ammu teada, et piirkonna linnaelanike seas on see väga populaarne koht, kus suvel käiakse puhkamas, sügisel marjul-seenel, talvel aga suusatamas-kelgutamas. Seda kõike võimaldab sealne loodus suurepäraselt.

Iseasi on see, kui palju on siiani panustatud sellesse, et inimkoormus seal loodusele liiga ei kipuks tegema. Selleks pole tegelikult väga palju tarvis. Kõigepealt oleks vajalik elementaarne viidamajandus korda teha, rajada puhkealad, kuhu inimesi suunata, paigaldada keelavad sildid-tõkked. Praegu ei hakka aga sealkandis silma infot isegi selle kohta, mille poolest see kaitseala on unikaalne ja mida inimestel tuleks tähele panna.

Kui seda kõike pole, siis hakkavadki inimesed tavaliselt kehtestama oma reegleid, millel, nagu me teame, pole alati kõige paremad tagajärjed ei kaaskodanikele ega keskkonnale.