Maavanemal peab olema tahtmist inimesi aidata

Novembriga lõppes Riho Breiveli ametiaeg Ida-Viru maavanemana. Foto: Matti Kämärä

Reedel viimast päeva Ida-Viru maavanemal Riho Breivelil on esmaspäevast vaba aega laialt käes ja ta kavatseb kulutada seda Ida-Virumaast laulude kirjutamiseks.

Kuivõrd need viis aastat Ida-Viru maavanemana  on tegelikkuses kattunud sellega, mida te ametisse asudes eeldasite ees ootamas?

Tulin sellesse ametisse riigikaitselisest struktuurist, kus olid väga kindlad piirid. Maavanema töö on tegelikult ilma piirideta. Minule oli alguses harjumatu, et maavanemal ei olegi sisuliselt ülemat. Oled ise endale viimane instants. Regionaalminister ei ole ju maavanemale ülemuseks. Tema kaudu toimub vaid maavalitsuste rahastamine.

Kui keegi üldse maavanema ülemus on, ja ma sain sellele kohe alguses pihta, siis on selleks peaminister Ansip. Ta kutsus mind esimesel nädalal enda juurde. Tema jutust sai selgeks, et ei ole midagi oodata, et keegi hakkab mulle tööd ette andma, pean ise leidma, mida on maakonna jaoks oluline teha.

Üks asi on riigi funktsioonide ja eri projektide rahakasutamise kontroll maakonnas. Kõige töömahukam osa aga nii-öelda vabakava ehk mida ise ette võtad. Mul oli ideaalne positsioon, et mind toetasid ka siinsed omavalitsusjuhid.

Lausa 100 protsenti...

Jah, see on nii suur õnn ühele maavanemale, sest annab võimaluse kõigiga avalikult ja ausalt asju arutada. Muidugi ma mõtlesin sinisilmselt, et omavalitsuste reform on võimalik viie aastaga ära teha. Hea tahe selleks omavahel laua taga istudes oli ka olemas, aga mulle sai kiiresti selgeks, et omavalitsused ei ole kaitsejõud ega piirivalve, kus saab küsimusi lahendada käsu korras. Demokraatliku otsustamise korral ristuvad väga paljud huvid ja nende kõigiga peab arvestama. Volikogude otsustest mööda ei pääse.

Organisatsiooni juhtimist on võrreldud autoga sõitmisega olukorras, kus esiklaas on kaetud ja sõita tuleb tahavaatepeeglite ja kaardilugejate juhiste kaudu. See tähendab, et väga palju oleneb sellest, milline on see meeskond, kes sulle nõu annab. Maavanemana on aga selles mõttes keerukam toimetada, et need tahavaatepeeglid on pisikesed ja sageli ka eri suundadesse keeratud, kui pidada silmas eri omavalitsuste huve. Aga sellele vaatamata tuleb sõita nii, et vastu puud ei põrutaks.

Mis viie aasta jooksul tehtust teile endale kõige olulisem tundum?

Mul on hea meel, et oleme loonud põlevkivi kompetentsikeskuse. Muidugi peab see keskus end alles tõestama ja selle sündimisel polnud minu roll sugugi kõige olulisem, aga on tähtis, et see on meil olemas. Maavanema puhul on oluline ju seegi, et oma olemisega ei takistaks arenguid, vaid aitaksid neile kaasa,  käiks vajaduse korral  ühe või teise ministri juures kostmas.

Põlevkivi puhul on viie aastaga ka minu enda hoiakud oluliselt muutunud. Varem olin suhteliselt kriitiline igasuguse looduvarade kasutamise suhtes. Praeguseks on selge, et mida rohkem me pikutame kõhuli oma loodusressursside peal nagu koer heinakuhjal, seda vähem on võimalusi kasutada neidsamu varasid meie inimeste heaolu parandamiseks.

Kõik tahavad ju praegu hästi elada. Kui jätame oma võimalused kasutamata, toob see kaasa selle, et meie inimesed lähevad ära sinna, kus neid ressursse kasutatakse ja on võimalik paremini elada. Oma inimesed lähevad ära ja tulevikus tulevad sedasama ressurssi Eestisse kasutama pagan teab kes. Mida ütlevad selle kohta siis meie taadid sealt pilve pealt?

Peab aru saama, et kõike, mis meil on olemas, tuleb uurida ja kasutada meie endi ja meie laste parema elu nimel. Muidu jäämegi nutma, et meil ei ole tööd ja meie palgad ei tõuse.

Olen ka omal ajal hirmsasti võidelnud fosforiidi vastu. Aga tänapäeval on juba tehnoloogiad teistsugused. Kui näiteks tõesti ka minu enda maja all Pühajõel avastatakse sellised diktüoneemalademed, mida on kasulik kaevandada, ja mulle kompenseeritakse see, mis maha jääb, siis ei näe ma mingit probleemi kolida oma elamine näiteks endise Aidu karjääri taastatud aladele.

Kui palju on ministrite juures jutulkäimisel olnud takistavaks asjaoluks, et te pole valitsusliidu erakondade liige?

See pole otseselt häirinud, sest jutule võetakse probleemideta. Aga seda on küll, et ministrid käivad maakondades tihti ka kui parteifunktsionäärid ja siis ei tehta maavanemast sageli välja. Mul on tulnud maavanemana vahel murda ka müüte, justkui Ida-Virumaal oleksid vaid pätid ja kaabakad. Iga ärimees tahab teenida kasu ja selle nimel kasutab ta igal pool erisuguseid teid, mis võivad vahel olla ka natuke libedad ja kõverad. Riigimeeste asi on mitte lasta end sellest mõjutada.

Kas olete tajunud, et parteiline  mõju on siiski olemas, kui tuleb teha valikuid maakondade vahel riiklike investeeringute osas?

Eks sellist parteilist rahajagamist ikka on. Näiteks ei ole minu silmis päris loogiline, et väga paljudes väikestes kohtades on olemas rattateed, aga näiteks Narva ja Narva-Jõesuu vahele sellise tee rajamiseks, mida kasutaks kümned tuhanded inimesed, ei õnnestu kuidagi raha saada. See jääb kripeldama.

Kas olete mõelnud, mida soovitada oma järglasele selles ametis, kui valitsusel peaks kunagi õnnestuma see leida?

Põhiline, et tal oleks tahtmist inimesi aidata ja hoida uksi lahti.

Mida maavanema ametist saadud kogemusega kavatsete peale hakata?

Mul ei ole praegu plaane. Tahaks rohkem pilli mängida. Mul on ammu mõttes olnud, et võiks Ida-Virumaast laule teha, meie kandist on neid vähevõitu.

Milliseks on maavanema amet Riho Breiveli kui inimese muutnud?

Olen ilmselt vähem naiivsem. Olen üha rohkem veendunud, et  ei taha end siduda ühegi poliitilise jõuga, sest see pärsib minu arvates eneseteostamise võimalusi.