Ravivea hind

Me oleme harjunud arste usaldama, sest on ju nemad õppinud kaua aastaid nii ülikoolis kui ka praktiseerides seda, kuidas parandada inimese tervisehädasid. Tervisest suuremat väärtust, nagu aga öeldakse, inimesel pole.

Ent siiski on teada tõde, et eksimatuid inimesi pole ning vigu tuleb ette ka meditsiinis. Kahjuks on siin sageli inimesele negatiivse tagajärjega raviprotsess, kus arst on midagi jätnud tegemata või midagi valesti teinud. Kas seda on võimalik heastada? Füüsilises plaanis sageli mitte, ent juriidilises küll.

Eestis on üha sagenenud juhtumid, kus inimesed arstide peale kaebuse esitavad ja hüvitist nõuavad. Paljud neist kohtusse ei jõua, sest haiglad eelistavad oma renomee hoidmiseks kohtuväliselt hüvitise ära maksta. Ent need, mis jõuavad, on muidugi väga suured maine kahjustajad nii arstile kui ka haiglale. Isegi siis, kui haiglale jääb õigus. Sest igaks juhuks eelistab patsient loomulikult arsti ja raviasutust, kelle suhtes pole olnud avalikke pretensioone.

Juhtumit, millest tänane Põhjarannik jätkuvalt kirjutab, on ka kogenud kohtunikul keeruline lahendada. Sest meditsiin on väga spetsiifiline valdkond ja kohtus kasutatud meedikute ekspertarvamusedki ei kattunud alati kõiges.

Lisaks meditsiinispetsiifikale on neis kahjunõudeid käsitlevates asjades ka keeruline hindamisaspekt. Sest kes oskab öelda, kui suurt summat on väärt ühe inimese valu ja vaev, tema läbielatud kannatused? Ning millega seda kõike üldse mõõta?

See on ehk paradoksaalne, aga mida paremaks on läinud meie meditsiini kvaliteet, seda rohkem on kasvanud kaebuste hulk. Seda võib ühest küljest seletada inimeste teadlikkuse kasvuga ning sellega, et haiglad ei ole enam avalikkuse jaoks müstilised asutused, kus töötavad pooljumala staatuses kitlites tegelased. Vaid ikka tavalised inimesed, kes teevad oma tööd enamjaolt hästi. Kuigi vahel ka eksivad.