Igakevadine nuhtlus

Eks ta ole igakevadine probleem, et intensiivse jää ja lume sulamisega on teed-tänavad libedad, vesised, konarlikud ja auklikud ühtaegu.

Sellega tuleb leppida, kuna ilma vastu ei saa ka kõige moodsam tehnika ning teede kevadisele hooldusele üleliia kulutada pole ka mõistlik, kuna tegu on ajutise olukorraga.

Ent see, millega on raske leppida ja millega tavainimene suurema osa aastast kokku puutub, on meie teede-tänavate olukord. Oleme ju maksumaksjatena aastaid aina rohkem panustanud teede korrastamisse, abiks ka Euroopa Liidu kopsakas rahakott. Aga ikkagi ei saa rääkida, et olukord on hea, pigem pole see paljudel puhkudel isegi rahuldav.

Ja teeaukudega on seotud mitmeid aspekte, mille üle arutada. Esiteks, et tee-ehitus on väga kallis ja selle vastu justkui midagi teha ei saa. Aga ehk tasuks olukorraga põhjalikumalt tutvuda ning mõelda, kas konkurents selles valdkonnas on ikkagi piisav, ja kui ei ole, siis miks see on nii juhtunud.

Teiseks, kas meil siiski pole tee-ehituse projektidega kohati üle pingutatud, nagu seda on juba tunnistanud ka maanteeamet. Kui meil Kohtla-Järve-Jõhvi vaheline teelõik meenutab oma viaduktide ja uhke tulesäraga justkui mõne USA suurlinna sissesõitu, siis maakonnakeskuse enda isegi peatänavate olukord on äärmiselt armetu. Ja tavainimesel on ükskõik, et ühel puhul on tegu riigi ja teisel omavalitsuse teega. Ühelt poolt hiilgav toredus, teisalt masendav armetus.

Kolmandaks pole keegi siiani andnud otsekohest vastust, miks meil ikkagi ei täideta seadust, mille kohaselt 75 protsenti kütuseaktsiisist peab minema teedesse. Kuidas saab valitsus seadust aastaid nii rahumeeli rikkuda?

Ja neljandaks tekib küsimus, kas teede remontimiseks ja ehitamiseks on meil ikkagi kasutusel piisavalt tõhusad tehnoloogiad, mis vastavad meie oludele, ning kui pädevad ja karmid on järelevalvemehhanismid.