Ettevaatust andmete edastamisel

Seadus määrab ära selle ringi asutusi-ettevõtteid, mis tohivad inimeste isikuandmeid koguda, ning sellegi, kuidas neid andmeid kasutada võib. Ent kui vaatame veidi ringi, siis märkame, tegelikult toimub inimeste andmete kogumine kõikjal meie ümber.

See on arusaadav, et riigil on tarvis inimeste andmeid, et ta saaks kodanikega suhelda riiklikult olulistel põhjustel ning tal oleks oma elanikest ülevaade.

Ent üha rohkem puutume kokku olukordadega, kus inimeste andmeid koguvad eraärid või ka parteikontorid.

Üks levinumaid andmete kogumise viise on seotud igasuguste kliendikaartidega, mille saamiseks tarbijad peavad täitma ankeete, pannes kirja oma sünniaja, aadressi, kontaktandmed jne. Vastutasuks lubatakse soodustusi kaupade-teenuste tarbimisel. Sisuliselt ostetakse aga inimestelt nende andmeid.

Ent kas me saame kindlad olla, et andmed, mida me enda kohta eri ettevõtetele välja anname, on alati turvaliselt kaitstud ja neid ei kuritarvitata?

Tänases Põhjarannikus on lugu, mis räägib sellest, kuidas inimene sattus enda teadmata parteisse pärast seda, kui oli edastanud erakonnale oma andmed. Ka Reformierakonda raputanud hääletamisskandaal oli seotud inimeste andmete ärakasutamisega.

Kelmide oskustest valeidentiteeti kasutades kuritegusid sooritada ei tasu siinkohal rääkidagi. Seetõttu tuleks alati põhjalikult kaaluda, kas enda isikuandmete andmine kellegi teise kasutusse on ikka põhjendatud ja vajalik.