Autoritaarliberalism

Reformierakonna volikogu laupäeval tehtud otsus, mille kohaselt pettuste saatel valitud valitsuserakonna juhatuse kordusvalimisi ei korraldata, ei olnud üllatus. Vaatamata sellele, et paljud politoloogid soovitasid erakonnal näo puhastamise eesmärgil uued valimised läbi viia, ei hakanud volikogu seda küsimust isegi hääletama.

Miks? Enne volikogu teatas erakonna esimees, peaminister Andrus Ansip, et tema uusi valimisi ei poolda ning kui need ikkagi tehakse, siis arvestagu erakond, et tema enam ei kandideeri.

Ansip on viimastel aegadel näidanud, et kui tema parteis midagi ütleb, siis nii ka jääb. Mäletame ju Silver Meikari juhtumit, kes julges avalikkuse ette tuua erakonna kahtlased rahastamisskeemid. Toona ütles Ansip, et Meikar valetab, juba enne seda, kui erakond kogunes asja arutama. Otsus oli juba tehtud ja Meikar visati parteist välja.

Sama oli nüüd Kristiina Ojulandiga. Veel enne erakonna aukohut ütles Ansip oma otsuse välja ja nii ka läks - Ojuland heideti parteist erakonna juhatuse valimispettuste ilmsikstuleku järel välja.

Huvitav, et Reformierakond on aastaid vastandunud Keskerakonnale, püüdes viimase väärtust avalikkuse silmis madaldada sellega, et selles parteis otsustab kõike vaid üks inimene - Edgar Savisaar. Ent kirjeldatud sündmuste taustal ei näe me, et Reformierakonnas oleks teisiti: sealgi on otsustajaks Ansip, äärmisel juhul teda ümbritsev poliitbüroo. Tähelepanuväärne on, et mõlemad erakonnad on europarlamendis liberaalide fraktsioonis.