Valija ja valitav on teineteist väärt

Kui vaadata lähenevaid kohalikke valimisi, torkab üha rohkem silma, et sisulist tõsist debatti poliitiliste jõudude vahel pole. Valijale saadetakse primitiivseid sõnumeid ja valimisvõitlus piirdub heal juhul konkurendile ärapanemisega stiilis: "Vali mind, sest konkurent on ju nii- ja naasugune."

Muidugi võib vaielda, kas poliitiliste jõudude vahel peabki sügavat poleemikat olema või piisab labasest lubadusest jagada mingitele elanikkonna gruppidele raha või muid hüvesid, hoolida ja hoida, arendada ning edendada. Sekka veel lubadus keegi vangi panna.

Aga vaadates, mida tehakse võimu nimel näiteks Tallinnas, Eesti ihaldatuimas omavalitsuses, tuleb tõdeda, et kohati laskutakse ikka üsna labaste võteteni, mis ehk paljudel valijatel valimisisu ära võtab. Ent mitte kõigil: kindlasti on tuntav osa valijaist need, kes naudivad poliitilist kõrtsikaklust ning arutavad mõnuga seda, kui osavalt keegi oma vastasel kulmu rulli lõi.

Ent sellise pealiskaudse ning lameda valimisvõitluse negatiivne tulemus on see, et peletatakse eemale suur osa mõtlevatest ning sisulist avalikku debatti ootavatest valijatest, kes valimispäeval lihtsalt koju jäävad. Valima aga lähevad need, kes on ammu dogmaatiliselt mõne partei või poliitiku andunud pimesi toetajad, ning need, kes hindavad poliitikute asjalikkust  vaid oskuse järgi konkurendile vastu nina virutada. Et tagajärjeks võib olla meie ühiskonna väärtushinnangute kvaliteedi langus, ei tohiks aga rõõmustada ühtegi valijat.