Võhmari julge eksperiment

See viis, kuidas Tauno Võhmar tahab järgnevateks aastateks üles ehitada Jõhvi volikogu tööd, on ühtaegu nii sümpaatselt idealistlik kui arrogantselt enesekindel.

Plaanis oleks justkui korraga nii vähemusvalitsuse kui laiapõhjalise koalitsiooni moodustamine. Võimu teistega jagama nõus ei olda, aga kedagi eemale ka justkui ei tõrjuta.

Võhmar võib end kindlalt tunda, sest tema viimaste valitsemisaastate jooksul on Jõhvis palju saavutatud ja ehitatud ning tal on tagataskust võtta ka valimistel kogutud suurim häältearv. Ta tajub ilmselt sedagi, et võimalikel oponentidel pole hetkel kusagilt võtta temale võrdväärset inimest, kes suudaks Jõhvis liidrirolli kanda.

Seda tunnet on ilmselt süvendanud viimaste aastate kogemused, kus Jõhvi volikogu ise on seadnud end mugavalt passiivsesse rolli. Võimuliidul pole olnud põhjust ja opositsioonil ilmselt viitsimist ja tahtmist vallavalitsusest tulnud algatusi muuta, parandada või tõrjuda. Ammugi ise mingeid paremaid lahendusi välja pakkuda. Seetõttu ongi kõik eelnõud libedalt ja erilise diskussioonita volikogu templi peale saanud.

Samas tuleb Võhmaril arvestada, et jõudude vahekord volikogus on ka seekord habras ja iial ei või teada, millal kellelgi võivad tekkida mingid omakasupüüdlikud huvid või ambitsioonid. Matemaatika annab nende realiseerimiseks võimaluse.

Võhmar loodab, et volikogu ei jäta mõistlikke ettepanekuid toetuseta, ent sellega seoses tuleb arvestada, et mõistlikkuse mõistet võivad saadikud väga erinevat moodi tõlgendada.

Ent igal juhul on Võhmar võtmas ette põnevat eksperimenti. Selle õnnestumise võtmeküsimuseks on, kui palju volikogu teiste saadikute arvamustega tegelikult arvestama hakatakse -  juhul kui neid tekkima peaks.