Tosin aastat võitlust vee pärast

Kui 2001. aastal kehtestati Eestis uued nõuded joogiveele, millega võeti üle Euroopa Liidu direktiiv joogivee kvaliteedi kohta, tundus, et aega selle täitmiseks on küll. Läbirääkimistel Euroopa Liiduga saadi värvuse, vesinikioonide kontsentratsiooni, raua, mangaani, lõhna ja hägususe jaoks määratud indikaatornäitajate piirväärtuste puhul ajapikendust - 2007. aasta 31. detsembrini veevarustussüsteemide jaoks, mille kaudu varustatakse joogiveega rohkem kui 2000 inimest. Ent kui see tähtaeg kukkus, selgus, et nõutud tasemele pole jõutud.

Siis anti veel ajapikendust ning terviseamet on viimastel aastatel väljastanud ajutisi ajapikendusi eri vee-ettevõtetele, kelle vesi on küll tervisele ohutu, kuid ei vasta nõuetele.

Nüüdseks on asi nii kaugel, et suuremates piirkondades vastab vesi enamjaolt normidele, häda on veel väiksematega.

Skeptikud on rääkinud, et ega me varemgi mingit solki joonud, on ju sedasama Euroopa nõuetele mittevastavat vett joodud siin aastasadu. Nii paradoksaalne, kui see ei tundu, on aga uued veenõuded tulnud meile kasuks. Sest koos puhtama veega saame me Euroopa Liidu miljardite toel välja vahetada peaaegu kogu oma nõukaaegse amortiseerunud ja iganenud veesüsteemid, mida oleks pidanud tegema niikuinii. Ja kuigi omaosalusest tulenevalt on ka vee hinna tõus olnud paratamatu, oleks see olnud veelgi üüratum, kui me kogu veevõrgu pidanuks pelgalt oma rahakoti toel renoveerima.