Tänavuses talves pole midagi üllatuslikku

Foto: Matti Kämärä

Foto: Matti Kämärä

Oma igapäevast leiba teenin ma kliimat uurides. Sellel erialal on üks kummaline kõrvalmõju - milline tahes on väljas ilm või kui vastikuks kujuneb talv, pole mul inimeste kirumisele muud vastust kui õlgu kehitada ja konstateerida: "See kõik on juba varem olnud."

Ma tõesti ei kadesta inimesi, kelle äriplaanid on üles ehitatud Eesti ilmale. Võtan mütsi maha kõikide suusaürituste korraldajate ja lumelabidate müüjate ees.

Kliimauurijana ei julgeks ma ilma peale panustada, närvi ei jätkuks. See oleks ju sama hea kui võtta äripartneriks sõber, kellest on juba ette teada, et ta jookseb ühel päeval koos rahaga minema. Selliseid näiteid on ajaloos küll ja küll.

Nüüd võib neid näiteid lugeda Andres Tarandi, Jaak Jaaguse ja Ain Kallise raamatust "Eesti kliima minevikus ja tänapäeval". Klimatoloogiaprofessor Jaak Jaagus tutvustab selles Eesti ilmastikku kujundavaid tegureid ja analüüsib põhjalikult tänapäeva kliimat. Tuntud ilmamees, klimatoloog Ain Kallis kirjutab erakordsetest ilmastikunähtustest ning ka maavärisemistest.

Kirjanduslikus mõttes kõige nauditavam osa on aga Andres Tarandi kroonikatest, arhiivimaterjalidest ja ajakirjandusest välja nopitud teated meie kandi ilmastikust. Raamatu 631 leheküljest võtab see peatükk enda alla ligemale poole ning haarab aastaid 1020-1899.

Kui Andres Tarandi väljakirjutustesse süveneda, siis torkab kohe silma, et meie esivanemad elasid äärmiselt karmides ilmastikutingimustes. Võtame või esimese kirjaliku teate 1020. aasta talvest Lääne-Euroopas: "Karmid pakased. Pikk talv. Teekäijad külmusid surnuks." Teade pärineb Vene kroonikatest ja raskesti seletatavatel põhjustel ei mõelda siin Lääne-Euroopa all Prantsusmaad või Hispaaniat, vaid praeguses mõistes Poolat. Aga kui juba Poolas oli karm talv, siis oli seda kindlasti ka Läänemere idarannikul.

Samasuguseid karmi talve kirjeldusi, mil linnud kukkusid surnult taevast või hundid tulid üle merejää või sood külmusid põhjani läbi, võib meie ajaloost leida hulgaliselt. Nii et neil, kes hommikul autoaknaid õrnast jäitest puhastades kurja vannuvad, võiks pisut piinlik olla.

Aga muidugi on ajaloost näiteid ka pehmete või päris ära jäänud talvede kohta. Nii on 1161. aastal Novgorodi kroonikas märge, et talv oli kestvalt soe, vihmane ja esines äikest. Samasugune oli ka 1163. aasta talv. Viimase kohta öeldakse, et äikesed olid hirmus tugevad ja hukkus palju inimesi. 1424. aastast on Leedust üleskirjutus, et oli ebatavaliselt soe talv - "jaanuarist hakkasid õitsema kannikesed ja aiad".

Talv on läbi ajaloo olnud äärmiselt salakaval aastaaeg. Näiteks 1588. aastast on praeguse Valgevene ja Leedu aladelt teada, et 18. jaanuaril tuli suur sula koos vihmasadudega. Saabusid kevadised ilmad ja karjased ajasid karja välja. Kolm nädalat hiljem tuli talv tagasi. Harvad pole juhtumid, kui külm saabus alles veebruaris või halvimal juhul märtsis, mil loodus hakkas end juba kevadeks valmistuma.

Talvel on siinmail alati olnud väga tugev majanduslik mõju. Mida karmim talv, seda karmimad tagajärjed. Vanasti polnud tagajärjeks mõne väikeettevõtte pankrot, vaid näljahäda ja paljude inimeste surm.

Tegelikult polnud ka soe talv kuigi hea variant. Jäävaba meri tähendas küll pikka navigatsioonihooaega ja hoogsat ülemereäri, kuid tuleb meeles pidada, et kuni raudtee ehitamiseni sõltusid kaubaveod maismaal talvistest reeteedest. Kuni lund ei olnud ja valitses pori, seisis ka kogu kaubandus. Nii on 18. sajandi Clayhillsi kaubamaja kirjad Tallinnast täis kurtmist kord jäätunud sadama, kord sulanud taliteede üle.

19. sajandil muutusid teated ilmast tavaliseks ja alates 1865, mil Tartus avati meteoroloogia observatoorium, lausa igapäevaseks. Talved pole enam lihtsalt karmid või erakordselt soojad, vaid peaaegu iga nädala kohta on midagi erilist öelda.

Ilmneb ka huvitav nähtus - igasugu torme, õnnetusi ja veidraid ilmastikunähtusi tekib juurde nagu kirjusid kassipoegi. See protsess on kestnud tänapäevani ning jätnud inimestele mulje, nagu oleks "ilmaga midagi lahti". Eks kliima on muidugi muutumises, aga tuleb arvestada ka sellega, et kui tuhat aastat tagasi oli ilmastikunähtusi kirja panemas paar munka, siis nüüd on iga väikestki veidrust jäädvustamas mitu uudishimulikku kaamerat.

Kindlasti huvitab lugejat hoopis see, mis meid tulevikus ees ootab. Kliimast on ju nii palju kirjutatud, et ainuüksi raamatute trükkimiseks langetatud puude kadumisest peaks kliima muutuma. Ent tunnistan ausalt - ma ei tea, milline tuleb veebruar või järgmine talv.

Kuid julgen soovitada kihla vedada iga inimesega, kes väidab, et teab täpselt, milline ilm selles kauges tulevikus tuleb. Te võidate igal juhul. Isegi kui peaksite kihlveo kaotama, siis hoidke kahe käega kinni sellest toredast inimesest, kelle kätte teie raha läks: majanduslik tulu, mis alati täppi minevast pikaajalisest prognoosist võib sündida, on üüratu. Mõelge kas või nendele summadele, mida börsidel põllumajandussaaduste ümber keerutatakse.

Paraku ei tea ma ühtegi klimatoloogi, kes oleks miljonäriks saanud. Pigem võib internetis ilmaprognoosi lehekülgedelt leida reetliku märkuse, et majanduslikku ega juriidilist vastutust ennustuste eest enda kanda ei võeta.

Ent kui keegi tuleb teile ütlema, et sellist talve pole varem iialgi olnud, siis võib-olla ei maksa sellest uudisest ülemäära ärevusse sattuda. Kõik see on juba olnud.