Elu võimalikkusest maal

Kui 30, 60 või 80 aastat tagasi oleks keegi väitnud, et maal pole tööd, oleks ta välja naerdud. Toonaste arusaamade järgi ei saanud maal töö kunagi otsa.

Praeguseks on olukord kardinaalselt muutunud. Töökohtade kokkutõmbamine maapiirkondades sai alguse kolhooside-sovhooside lagunemisega, kui N. Liidu kokkuvarisemisega kadus ka suur turg, kuhu meie põllumajandus aastaid oli oma toodangut müünud.

Keegi leidis kohapeal tööd, kuid väga paljud lahkusid maalt.

Viimased 20 aastat on tajutud maaelu hääbumise probleemi, mille peapõhjus ongi töökohtade puudus, ent rohtu pole leitud. Seega pole selles, et ka meil Ida-Virumaal väheneb tööpuudus linnades kiiremini kui maal, midagi üllatavat.

Eile lükkas riigikogu tagasi sotsiaaldemokraatide ettepaneku teha valitsusele ülesandeks seadusemuudatuste väljatöötamine, mis paneksid ettevõtluskeskkonna arendamise omavalitsuste kohustuseks. Põhjendus: omavalitsuste ülesanne pole ettevõtlusega tegelda.

Nii võib öelda, aga tegelikult peaks ettevõtluse areng olema iga omavalitsuse eluline huvi ilma seadusesse kirjutamatagi.

Ettevõtja käivitab mingi äri konkreetses kohas vaid siis, kui ta näeb selles perspektiivi ja kasu. Aga kui tal pole kohapeal saada kvaliteetset tööjõudu ning tootmine asub transpordisõlmedest kaugel, ei hakka ta iial pelgalt missioonitundest kusagile ääremaale investeerima. Iseasi, kui ta saaks riigilt maksusoodustusi, aga siiani on riigi kõiksugu maksuerisustele pigem viltu vaadanud.