Nõukogude arhitektuuripärandi küsimus

Nõukogudeaegse ehituspärandi probleemidega on meil põhjalikumalt tegeldud viimased kümmekond aastat. Ja ilmselt  kummitab sellega seotud umbsõlmepundar meid aastaid ka edaspidi.

Kui räägime tööstuslikust arhitektuuripärandist, eelkõige sellest, mis seotud põlevkivi tootmise ja töötlemisega, võime öelda, et vähemalt elujõulised ja tegutsevad ettevõtted ei jäta ebavajalikuks osutunud ehitisi keskkonda risustama. Kuigi varasematest aegadest seisab veel praegugi mahajäetud tööstusrajatisi, mida kellelgi tarvis pole.

See on kahtlemata paratamatus, et aegade edenedes vana lammutatakse ja uut ehitatakse, sest olud ja vajadused muutuvad. Ja see pole nii vaid tööstusettevõtetes.

Mäletame ju, kuidas 1990ndatel tekkisid kunagiste põllumajandustootmiste asemele kummitusfarmid, kui majandid lagunesid ning hooneid enam tarvis polnud. Alles sellel sajandil suudeti hakata neid Euroopa Liidu ja riigi toel lammutama.

Elanike vähenemine põhjustab jätkuvalt, eriti ääremaadel, eluasemete ülejääki - väärtuseta korterid, mis tekitavad vaid tarbetut kulu omanikule (hüljatuna tavaliselt omavalitsusele). Siingi on meie maakonnas juba esimene lammutuste laine üle käinud ja tõenäoliselt pole neist pääsu ka edaspidi.

Ent väheoluline pole selles valdkonnas ka riigile kuuluva kinnisvaraga toimuv. On ju tore vaadata, kuidas riik on viimastel aastatel meilgi investeerinud uutesse politsei- ja päästehoonetesse, haridusasutustesse, mis on kahtlemata säästlikumad ning paremini tänapäeva nõudmistele vastavad kui nende eellased. Ent alati tekib probleem, mida teha tühjaks jäävate avalike hoonetega, mis üldjuhul on amortiseerunud, vajavad suuri investeeringuid, ent ehitatud sageli spetsiifiliseks otstarbeks.

Nõukaaegse arhitektuuriga on üks probleem veel: osal hoonetel on kahtlemata arhitektuuriline väärtus, ent mitte praktiline. Ja kuidas siin kuldset teed leida, selle kallal saame veel pead murda.