Ansipi taandumine

Eile oma tagasiastumisest teatanud Andrus Ansipil oleks tänavu aprillis täitunud 9 aastat järjest töötamist Eesti Vabariigi peaministrina. Ja sellega läheb ta Eesti poliitika ajalukku - ta on konkurentsitult kõigist Eesti valitsusjuhtidest kõige kauem ametis olnud, mistõttu on selle aja sisse mahtunud ka olulisi sündmusi.

Kui Ansip ametisse asus, oli Eestist äsja saanud Euroopa Liidu ja NATO liige ning järgmisi suuri eesmärke oli Eesti jõudmine euroalasse. Enne seda jõudis Ansipi valitsus tegeleda pronksiöö sündmustega, nautida peadpööritavat majandusbuumi ja üle elada raske masuaja.

Kui Eesti 2011. aastal euro kasutusele võttis, olid suured eesmärgid justkui täidetud, kuid kriisi rasked järelkajad väljendusid endiselt kõrges inflatsioonis ja sotsiaalses rahulolematuses. Väljaastumisi korraldasid nii netivabaduse pooldajad kui õpetajad ja arstidki.

Ansipi valitsust, keda oli kiidetud riigi rahanduse korrashoidmise eest kriisiaastatel, hakati aina sagedamini nimetama ülbeks, arrogantseks, ning Reformierakonna rahastamisskandaaliga algas partei reitingunumbrite allakäik.

Seda, mismoodi Ansip nüüd taandub, on päris palju kritiseeritud. Mitte niivõrd tema otsust tagasi astuda, kuivõrd seda, et nad on pikaaegse eurovoliniku Siim Kallasega omavahel kokkuleppeid teinud: et Kallas tuleks peaministriks ja Ansip läheks eurovolinikuks. See ei näe tõepoolest kena välja. Aga ju siis on praegune poliitiline eetikastandard selline, et lubab sääraseid skeeme kasutada.