Milleks meile põlevkivi?

Mitmetest eile Sillamäel toimunud põlevkivipäeval kõlanud ettekannetest tõusis selgelt esile, et Eestis pole selget eesmärki, mida riik oma peamise maavaraga saavutada soovib.

Seetõttu puuduvad põlevkivi kasutamisega seoses stabiilsed ja pikaajalised mängureeglid. Liiga vähe on ka värskeid ja usaldusväärseid uuringuid, mistõttu põlevkiviga seotud poliitiliste otsuste tegemine käib nii sisetunde, emotsioonide kui lihtsalt hea usu pealt.

Põlevkivitöösturid väidavad, et Eesti peamise maavaraga oleks võimalik Eesti riigile ja sealhulgas ka eriti Ida-Virumaale senisest märksa rohkem jõukust teenida. Kuid praegu peades ja paberil olevate, suuri investeeringuid nõudvate plaanide elluviimiseks on vaja vähemalt paarikümne aasta peale selgust põlevkivi kasutamise reeglite osas. See puudutab nii kaevandamismahtusid, kaevelubade hankimise protsessi, keskkonnanõuetega seotut kui ka maksupoliitikat.

Tuleb jõuda omamoodi ühiskondliku kokkuleppeni, mis sätestaks, milleks meile põlevkivi on vaja ja kuidas meie rahvuslik rikkus Eestit kõige paremini teeniks. Ta teeb seda vaid siis, kui seda parimal võimalikul moel kasutatakse.

Ebamäärases olukorras ristuvad paljud vastandlikud huvid ja ootused ning paljud plaanid võivadki seetõttu vaid unistusteks jääda.