Seltsielu maal vajab ka riigi panust

Foto: Peeter Lilleväli

Foto: Peeter Lilleväli

Üheks Eesti ühiskonna suuremaks väljakutseks on võitlus ääremaastumise vastu, võitlus selle nimel, et elu maal ei hääbuks ja et ka tühjaks jäänud külades hakkaksid taas toimetama inimesed, et sealt kostuks laste kilkeid.

Kohaliku elu ja kohalike kogukondade toetamine kuulub nii riigi kui omavalitsuste kohustuste hulka. Võtmeküsimuseks on siin mõistagi töökohtade säilitamine ja uute loomine, inimeste liikumisvõimaluste parandamine ja ka see, et kool asuks kodu lähistel.

Paljud inimesed on jäänud raskuste kiuste maaelule truuks. Seda just rahulikuma ja turvalisema elukeskkonna pärast, et hing oleks vabam ja lapsed kasvaksid linnakärast eemal, looduse keskel. Kui soovite, siis ka kodukohatunde või teadmise pärast, et juba minu esivanemad elasid siin. Kõiges selles mängib sageli olulist rolli rahva-ja seltsimajade tegevus, laiemalt külaliikumine, mis on viimastel aastatel paljudes Eesti nurkades hoo sisse saanud.

Aktiivsed inimesed on haaranud initsiatiivi: nad koostavad küla ajalugu, ehitavad külaplatse, taastavad seltsimaju, viivad ellu projekte, loovad uusi traditsioone … Nad on heas mõttes külahullud, kes suudavad ka teistes tekitada kogukonnatunnet ja luua emotsiooni, et me oleme üks küla, et me kuulume kuhugi ja tegutseme selleks, et elu oleks elamisväärsem. Nad on inimesed, kes pühendavad oma vaba aja sellele, et tõestada, et elu maal on võimalik. Just tänu neile liigub vanker õiges suunas.

Üle Eesti tegutseb arvukalt tublisid ja tarmukaid külaseltse. Toon näiteks Harjumaal asuva Jõgisoo seltsimaja, mille kohalikud talumehed panid püsti 1925. aastal, olles eelnevalt kogukonnalt raha kogunud ja laenu võtnud. Ka praegu kuulub see uhke seltsimaja kohalikule rahvale. Jõgisoo seltsimaja tegevuses lööb kaasa juba kuues põlvkond: lapsed, kes alles avastavad kaunist kodukanti.

Mitmesugustel kohtumistel külaliikumise ja rahvamajade liidritega olen jõudnud tõdemusele, et tänapäevasest seltsitegevusest on kujunenud omamoodi eestluse ja rahvuskultuuri selgroog, mille kulminatsiooniks on laulu- ja tantsupidu. On hämmastav, kui paljud inimesed korraldavad vabatahtlikkuse korras kohalikku elu. Nad on kohal talgutel, käivad huviringides, laulavad ja tantsivad ja teevad kõik selleks, et laulu- ja tantsupeost saaks tõeliselt suur eesti rahva pidu.

Aastate jooksul on aidanud külaelu edendada nii riik kui ka omavalitsused. Euroopa Liidu tõukevahendite toel on renoveeritud hooneid, korrastatud külaplatse, soetatud keraamikaahjusid või helitehnikat. Tõsi, omavalitsused on üsna erineva innukusega siin õla alla pannud. Lisaks puudub praegu ettekujutus, mis saab edasi ja kuidas säilitada saavutatu.

Tunnistagem, et viimaste aastatel on päris palju investeeritud ehitistesse ja inventari. Aga selleks, et tagada külaelu jätkusuutlikkus − külaseltside, seltsimajade, rahvamajade sisuline ja elav tegevus −, on vaja luua süsteem, mis annab kindlustunde neile sädeinimestele, kes loovad ja hoiavad maapiirkondades rahvakultuuri. Pahatihti raugeb eestvedajatel, kes on päevasel ajal seotud oma põhitööga, jõud just vaimuelu ja sisulise tegevuse suunamisel. Öötundidel võib küll kirjutada projekte ja tegelda raamatupidamisega, kuid mitte juhendada huvitegevust.

Tunnistagem ka seda, et riik ei ole seni neile inimestele piisavalt tähelepanu pööranud, jättes vastutuse kohaliku kogukonna ja omavalitsuste kanda. Kardan, et ilma riigi panuseta hakkab sära sädeinimeste silmades tuhmuma.

Seega on rahvakultuuri hoidjate väärtustamine hädavajalik. Riik peaks kohalikke omavalitsusi toetama elanike arvu järgi n-ö pearahapõhise kultuuritoetusega, mis võimaldaks tõsta kultuuritöötajate palkasid, panustada külaseltside tegevusse ning pakkuda rohkem kindlustunnet neile ringijuhtidele, kes tegutsevad vabatahtlikkuse korras. Raha kõrval on oluline ka seadusandluse muutmine. Miks mitte koondada sellekohased regulatsioonid rahvakultuuri seadusesse, mille väljatöötamine ja kinnitamine jääks küll uue valitsuse ja riigikogu teha.

Tasub analüüsida ka seda, kuidas seltsid või rahvamajad saaksid pakkuda erisuguseid teenuseid. Mitmes külas on loodud inimestele võimalused kaugtööks. Mõned seltsimajad pakuvad laste päevahoiuteenust, vajaduse korral on kohal ka massöör või juuksur, on kohvikuid ja muuseume…

Jõgisoo seltsimaja kunstiringis alustanust on praeguseks saanud silmapaistev keraamik. Noor andekas inimene sai tuule tiibadesse tänu sellele, et talupojad otsustasid 90 aastat tagasi luua seltsimaja ja et taasiseseisvumisse järel taastas kohalik kogukond järjepidevuse.

Oleme oma arvult väike rahvas, kuid meie kultuur on suur. Oleme rahvas, kes on ennast vabaks laulnud. Et Eesti küla elaks, tuleb panustada ka küla- ja seltsiliikumisse.