Aeg muuta mõtteviisi

Venekeelsete noorte eesti keele oskuse probleemist on ju räägitud juba 25 aastat. Selle ajaga on omaaegsed noored jõudnud juba keskikka ning nende lapsedki üldhariduskooli lõpetanud. Ent ikka ja jälle tuleb tõdeda, et riigikeeleoskus vene koolides on probleem.

Tuleb tunnistada, et aastatega on olukord paranenud ning eesti keeles suudab kõrghariduse omandada aina rohkem vene emakeelega noori, kuid arvestades, kui palju on sellele teemale pühendatud tähelepanu ja kulutatud raha, tundub see olema ebapiisav.

Tänavu lõpetas gümnaasiumi 1. lend neid venekeelseid noori, kes gümnaasiumiastmes pidid seaduse järgi õppima 60 protsenti ainetest eesti keeles. Haridus- ja teadusministeerium kaalub praegu, milliseid ettepanekuid teha nendest järeldustest, millele jõudis spetsiaalne komisjon, mis eestikeelsele aineõppele üleminekut analüüsis.

Tõenäoliselt on raskused riigikeele omandamisel seotud mitmete põhjustega − alustades puudulikest metoodikatest ja lõpetades eelhäälestusega keeleõppe suhtes. Kuigi osa noori on keele suurepäraselt omandanud, pole suurt osa venekeelseid õpilasi suudetud piisavalt motiveerida. Kuid kui puudub huvi, ei suuda ka parim õpetaja lapsele keelt selgeks teha.

Üks asi on keeleoskus, kuid see on vaid vahend, et siseneda sellekeelsesse kultuuri ning igapäevakeskkonda. TÜ Narva kolledži eesti keele lektoraadi juhataja Mart Rannut tõdeb, et probleem on see, et isegi kui eesti keel selgeks saadakse, on eesmärk sageli vaid formaalne − saada kätte vajalik paber. See ei pane inimest osalema eestikeelsetel üritustel, sisenema eestikeelsesse kultuuri- või meediaruumi, ei soodusta eestikeelse sõpruskonna leidmist. Ja see on juba laiem lõimumist puudutav teema. Aga lõimumisele oleme ka ju siin riigis viimase paarikümne aastaga oi kui palju jõudu kulutanud. Ehk oleks aeg midagi meie kõigi mõtteviisis muuta?