Haavatav idaturism

Kui 1990ndatel haarasid Ida-Virumaad sotsiaalsed vapustused tööstuste kokkutõmbamise tõttu, hakkasid ametivõimud rääkima turismi arendamisest kui ühest päästerõngast. Selleks andis põhjust meie külje all olev metropol Peterburi koos Leningradi oblastiga. Asi läks käima aeglaselt ja vaevaliselt, kuid viimastel aastatel on  idaturistidega seotud statistika olnud aina rõõmustavam. Kuni tänavu sügiseni, mil numbrid hakkasid langema.

Eks põhjusteks ole muidugi Ukraina sündmused ning osalt ka nendega seotud Venemaa tugev majanduslangus ja rubla kukkumine. Me muidugi loodame, et see tendents on ajutine ning olukord normaliseerub. Ent välistada ei saa ka kõige kehvemaid stsenaariume. Teame, et Vene riik võib käituda väga ettearvamatult ning vastasseisus läänega rakendada sanktsioone, mis löövad valusalt ka oma kodanikke. Nii on juhtunud toiduainete impordikeelu puhul, aga ka näiteks riigiametnikele seatud piirangute tõttu Euroopas reisida.

Turismiettevõtjad võivad ju öelda, et nemad teevad äri ja poliitikaga ei tegele. Kuid midagi pole parata, poliitika tegeleb meie kõigiga, tahame me seda või ei taha. Seega suudavad oma riske paremini maandada need turismiettevõtjad, kes ei raja oma äri vaid idaturule. Sest elu näitab, et ühel päeval võib sul seal minna ülihästi, kuid homme võib kõik järsult muutuda vastupidises suunas. Ja seda tõde on rääkinud ka teistes valdkondades tegutsevad Eesti ettevõtjad. Neid tasub uskuda juba seetõttu, et siiani on nende ettevõtted elus.