142 562

Nii palju siis meid veel siia Ida-Virumaale tänavu 1. jaanuariks jäänud oli.

Veel kuus aastat tagasi oli 20 000 ehk kahe Jõhvi linna jagu inimesi rohkem. Kui vaadata aga ajas veerand sajandit tagasi, siis oleme selle ajaga kaotanud rohkem inimesi, kui elab praegu Narvas. Tartu maakond, millega veel kõigest mõned aastad tagasi oli Ida-Virumaa samal pulgal ja heitles Harjumaa järel suuruselt teise maakonna tiitli pärast, on nüüdseks juba 13 000 elanikuga ette rebinud.

Ühelt poolt on need nukrad trendid, teisest küljest ei tasu unustada, et Ida-Virumaa on endiselt üks Eesti suuremaid maakondi. Siin elab sama palju inimesi, kui on neljas maakonnas − Lääne-Virumaal, Jõgevamaal, Järvamaal ja Läänemaal − kokku.

Sellise inimeste hulgaga peaks olema võimalik korda saata suuri asju nii majanduses, kultuuris, spordis kui ka teistel elualadel. Ning kahtlemata vääriks niivõrd suur maakond ka keskvõimult mitte tühisõnalist tähelepanu ega kampaaniamaigulisi samme, vaid reaalseid järjepidevaid tegusid, mis aitaksid seda kanti ülejäänud Eestile järele. Kui seda õnnestuks teha, siis küllap muutuks ka elanike arvu kahanemise kõver senisest laugemaks.

Ida-Virumaal ei ole vaja kunstlikult elanike arvu kergitama hakata, avades näiteks uksed suurele hulgale võõrtöölistele, olgugi et ka sellised ideed paiskuvad aeg-ajalt õhku. Oluline on, et inimestel, kes siin praegu elavad, ja nende järeltulijatel oleks Ida-Virumaal piisavalt palju huvitavat tööd ja tegemisi ning elukeskkonna arendamine käiks tänapäeva vajadustega ühte sammu.

Järgmisel aastal toimuvatel riigikogu valimistel Ida-Virumaale hääli püüdma tulevad erakonnad võiksid asuda mõtlema, mida konkreetset oleks neil pakkuda selleks, et inimesed ei kipuks siit välja rändama.