Katri Raik: toome Eesti pealinna Jõhvi?

Jõhvi jallakäijate tunnel, kust sõidab neli korda päevas edasi-tagasi üle Tallinna ja Narva vaheline reisirong. Foto: Matti Kämärä / Põhjarannik

Viimastel päevadel on välja käidud palju ideid, mida teha Ida-Virumaal või mida teha Ida-Virumaaga. Ida-Virumaale tulgu Eesti Hollywood, vesinikutehas või hoopis C02 püüdmise tehas. Kuna kusagil terendab raha, siis tulevad ka ideed.

Üks kohalik energeetik leidis aga, et riigi pealinna peaks hoopis Jõhvi tooma. Ideed, esmapilgul ka hullud ideed, on kahtlemata tervitatavad ja viivad meid edasi. Tõsi, kõiki ideid ei viida ealeski ellu. Lisaks vajab iga idee raha ja veendunud, vahel ka pisut hullu eest vedajat.

Selleks, et Ida-Virumaa ja selle inimesed kokku ei variseks, vajame me lõpuks ometi ühte töötavat kava. 

Erinevaid ideid on Ida-Virumaa inimesed kuulnud aastakümneid. Kohalik inimene, keda õigupoolest nende arutamisse ei kaasata, on aga murelik. Või isegi tige.

Jutt Eesti tänasest vähesest tööpuudusest on Ida-Viru vaates tegelikkusest kaugel. Poliitikutelt tuleb julgustavate loosungite kõrval lausa ehmatavaid ettepanekuid: vajadusel kolige ära. Sellistele mõtetele saab tulla vaid Tallinnas.

Ja ka neid ideid ei oleks, kui ei oleks õiglase ülemineku fondi. Selle fondi puhul teame vaid Euroopa Komisjoni ettepanekut, mis ei ole kaugeltki veel otsus.

Samas on infomüra erakordselt palju. Räägitakse vaid 125 miljonist eurost, aga see ei ole tõsi ja seda poliitikud muidugi teavad. Sellele 125 miljonile lisandub vähemalt 1,5 korda sama suur summa Euroopa sotsiaalfondist ja regionaalfondist. Tõsi, Tallinnas on see raha juba ministeeriumite vahel ja sees ära jagatud ning ümberjagamisest ei taha keegi väga kuulda.

Euroopa Liidust laekuvat summa kasvatab omafinantseerimine, mis teeb kokku umbes 500 miljonit eurot. Lisanduvad veel soodsad laenud, mida on kogu Euroopa Liidu peale kümneks aastaks kavandatud üle 50 miljardi - mitte miljoni - euro.

Seega on väited  „saiarahast“ puhas vale. Küll on oluline silm peal hoida, et see raha ei jaguneks kogu Eestile vaid ikkagi Ida-Virumaale, kuhu ta ette nähtud on.  

Kohalik kaevur – lõpuks on selgeks tehtud, et kaevureid ei ole mitte 60 000 ega isegi 6 000, vaid 2800 – ei ole valmis hakkama iduettevõtjaks. Ta ei taha tööle minna ka tööstuspargi ettevõttesse, kus palk on poole väiksem.

Kaevurid ja kõik teised põlevkivitööstuses tegevad inimesed loodavad pigem õlitehasele ja õli rafineerimistehasele. Nende rajamise otsused aga venivad.

Põlevkivisektori inimesed ise saavad väga hästi aru, et nendesse tehastesse nad kõik tööle ei mahu. Põlevkivienergeetikast ja selle tulevikust räägitakse aina vähem ja vähem. Ja siin ei ole süüdi üksi ei Eesti riik ega ühe või teise ettevõtte juhtkond. Turg ja maksud on olnud põlevkivielektri surm. Tartu, Tallinna, Viljandi ja Pärnu inimesed lihtsalt ei ole nõus sellepärast elektri eest rohkem maksma, et elektritootmisega seotud inimesed Ida-Virumaal tööd ja leiba saaksid.

Kui põlevkivisektori inimesel enam oma tööd ei ole, siis tahab ta pigem minna tööle hiigelettevõttesse, kus saaks tänasega samas suurusjärgus palka. Just sellist imetehast ootavad need inimesed, kes vajavad tööd. 

Arvatakse, et vajadusel võiks riik palgavahe kinni maksta ja seda kuni pensioniea saabumiseni. Põlevkivisektoris valitseb selge seisukoht: enne ei tohi kaotada ühtegi töökohta, kui uus asemele tekib. 

Selleks, et Ida-Virumaa ja selle inimesed kokku ei variseks, vajame me lõpuks ometi ühte töötavat kava. Ja selle tekkimiseks on praegu ainulaadne moment: ülalnimetatud õiglase ülemineku fond eeldab kindla plaani olemasolu. Kui sellist kava ei ole,  siis ei saa me ka raha kasutada ning Ida-Virumaal ei muutu midagi.  

Mina usun, et see aeg on ees, kui Ida-Virumaal on äge elada. Soovitan oma sõpradele investeerida korterisse Jõhvis või Narvas või hoopis Sillamäel.

Aeg pöördub ja Ida-Virumaa saab popiks. See juhtub siis, kui kaob ära Tallinna-keskne Ida-Virumaa üle otsustamine ja ühendusteed saavad korda.

Aga neid inimesi, kes elavad täna Ida-Virumaal, tuleb mõista, hoida ja armastada. Kõige nende eripäradega. Ja otsustesse kaasata.