Merle Viirmaa: tugev erameedia on kasulik kogu ühiskonnale

Merle Viirmaa, Eesti meediaettevõtete liidu juhatuse liige Foto: Erakogu

Kriisi tekitatud olukord on pannud rohkem mõtlema ajakirjanduse rolli ja ajakirjaniku ametiau üle meie ühiskonnas.

Meil on ühel ajal nii halbu kui ka häid uudiseid. Parim, mida kriis meediaturule on toonud, on meie lugejate, vaatajate ning kuulajate arvu erakordne tõus, mida kinnitab see, et hiljemalt juunis ületame 100 000 tasulise digitellija piiri. Inimesed usaldavad kvaliteetmeediat ja on valmis selle tarbimise eest maksma. Valmisolek ja soov ka digitaalse sisu eest maksta on muutunud uueks normaalsuseks.

Parim, mida kriis meediaturule on toonud, on meie lugejate, vaatajate ning kuulajate arvu erakordne tõus, samal ajal kukkusid reklaamitulud drastiliselt.

Reklaamitulud kukkusid selles kriisis drastiliselt. Meediajuhtide hinnangul jääb sel aastal Eesti turult saamata mitukümmend miljonit eurot ja kasvavad tellimistulud ei kompenseeri seda kuidagi.

Mitte kuskil maailmas ei ole ajakirjanduse ärimudel täiesti sõltumatu reklaamituludest. Ärimudel on siiski aina enam kaldu tellijate poole ning see on pikas perspektiivis ainult positiivne, sest annab meediamajadele võimaluse pakkuda kvaliteetset sisu, võrreldes peamiselt klikinälga toitva meediavooga.

Miks ma sellest kirjutan? Sest reklaamitulude vähenemise tõttu pöördus meediaettevõtete liit oma liikmete nimel valitsuse poole abipalvega otsetoetuste saamiseks. Peamine põhjus oli selles, et enamikule meie ettevõtetest üldised kriisimeetmed ei kohaldu, sest tööd pole kuidagi vähemaks jäänud. Meie sooviks on, et 2020 ei läheks ajalukku kui aasta, mil näiteks mitmed maakonnalehed lõpetasid tegevuse.

Meie liikmete hulgas on 63 Eesti erameedia ettevõtet, mille töötajate hulgas on 850 inimest, kes iga päev uudismeediat toodavad. Meie ettevõtted toovad riigile maksudena aastas üle 25 miljoni euro.

Riigi poole pöördudes ei mõelnud meedialiit kunagi, et meie liikmed on valmis tegema väikseimatki kompromissi oma rollis ühiskonna valvekoerana, mitte kordagi ei kaalutud ajakirjandusvabadusest loobumist. Selline ootus oleks vastuolus ajakirjanduse kõige olulisema väärtuse ehk sõnavabadusega. Vastupidi, me küsisime otsetoetust, et vältida meedia nõrgenemist, mis on ohuks sõnavabadusele.

Nõrgad, vaid iseenda ellujäämisele keskenduvad meediaettevõtted ei jõua täita oma kohustusi ühiskonna ees ning just siis tekib oht, et kontroll meedia üle läheb kahetiste eesmärkidega ärimeestele ja ebaterveid diile otsivatele valitsustele.

Selle eest on ka Euroopa Liit juba ammu oma liikmesriike hoiatanud: nõrk ajakirjandus muudab ühiskonna laisaks ja nõrgaks, kaob märkamine ja jõud seista nõrgemate eest. Ajakirjanduse roll on olla valitsejatega kogu aeg nõudlikus ja argumenteeritud dialoogis, kui see kaob, ei suuda me kaitsta ühiskonda ja neid, kes vajavad enda eest seismist.

Oleme tänulikud riigile, et ta on leidnud keerulisel ajal pisut alla ühe miljoni euro, millega Eesti erameediat toetada. Miljon moodustub kojukandetoetusest (450 000), digikäibemaksu vähendusest (400 000) ja sotsiaalkampaaniatest (110 000). Paraku on see alla viie protsendi puudujäävast.

Eestlased peavad end eurooplasteks ja meile meeldib muu Euroopaga mõõtu võtta. Eesti valitsuse kriisiolukorra meediatoetused on Euroopa kõige väiksemad ja jäävad tublisti alla nii meile eeskujuks olevate Skandinaavia riikide kui ka teiste Euroopa riikide toetustele.

Euroopa teiste riikide meetmete hulgas on valitsuste suurkampaaniad, tööjõumaksudest loobumine, väljaannete käibemaksustamisest loobumine, aga ka saamata jäävate tulude otse kompenseerimine. Mitmed riigid on suurendanud ka olemasolevaid erameedia püsitoetusi, mis ei ole kriisiga seotud.

Eestis selliseid toetusi pole. Paneb mõtlema. Kellele ja miks on kasulik Eesti erameedia nõrgenemine?

Arvamuslugu ilmus ERRi portaalis.