Ühelt poolt on see justkui suur summa. Samas võib võrdluseks tuua, et laias laastus nii palju maksavad põlevkiviettevõtted riigile makse nelja aasta jooksul. Aga näiteks ainuüksi Auvere uus elektrijaam maksis üle 600 miljoni euro. 

Loomulikult on tähtis, kui suureks Ida-Virumaale tulev kliimaeesmärkide saavutamisega kaasnevate sotsiaalmajanduslike tagasilöökide valurahasumma kujuneb, kuid veelgi olulisem on, kuivõrd mõistlikult piirkonna arengu seisukohast seda kulutatakse. 

Selles peaksid plaanipidamised olema võimalikult läbipaistvad ja konkreetsed. See on tore, et viiakse läbi seminare. Aga kui lugeda nende esialgseid ülevaateid, siis hakkab esmalt silma ammu äraleierdatud loosunglik tühisõnalisus. "Tuleb olla ambitsioonikas ja otsida innovaatilisi lahendusi, et anda piirkonnale uus, rohelisem hingamine ja tulevikuks kindel siht," teatas hiljuti seda protsessi vedav riigihalduse minister Jaak Aab. Kes seda ei sooviks, aga millised on selleks konkreetsed plaanid? 

Kui konkreetsust napib, siis võib juhtuda nii, et ühel hetkel kukub kell ja ministeeriumides sünnivad otsused, mis sobituvad paremini selle programmi formaalsete nõuetega, ent mille positiivne mõju kohalikule elule jääb kasinaks.