Riina Solman: rahvana püsimiseks on meil vähe lapsi

Riina Solman, rahvastikuminister, Isamaa Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Rahvastikuministrina on minu peamine eesmärk, et Eestis elaks ja kasvaks rohkem lapsi, kes räägivad eesti keelt ja kannavad edasi meie kultuuri. Vaid nii saame täita põhiseadusega määratud eesmärki tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri kestmine läbi aegade.

Maaelu areng on selles kontekstis äärmiselt oluline, sest statistika näitab, et väljaspool suuri linnasid on peredes rohkem lapsi. Suure pere toetuse saajate statistika näitab, et kui Harjumaal on suure pere toetuse saajaid alla 12% lastega peredest, siis Järva-, Põlva-, Võru ja Valgamaal on selliseid peresid ligi 20%. Nelja ja enama lapsega perede osakaal Harjumaal on vaid 1,6%, aga Põlvamaal 6,1%.

Pakkudes inimestele paremaid võimalusi maal elamiseks, pakume me ju kaudselt ka võimalusi viia ellu oma unistus suuremast perest.

Uuringud näitavad, et pooltel Eesti peredel on praegu ideaaliks kolm või enam last peres. Erinevalt laialt levinud arvamusest pole suure pere loomise soov kuhugi kadunud. Paraku ei saa see ideaal sageli reaalsuseks. Vaid vähem kui veerandil peredest on vähemalt kolm last, enamik naisi saab elu jooksul ühe või kaks last. Lisaks ei õnnestu rohkem kui kümnendikul eri põhjustel üldse lapsevanemaks saada.

Rahva püsimiseks ja järelkasvu tagamiseks jääb meil seega lapsi väheks. Pole piisavalt neid, kes võtaksid tulevikus üle praeguste arstide ja õpetajate, müüjate ja raamatupidajate, kirjanike ja kunstnike ning ka muude elualade esindajate koha.

Reljeefselt on seda muret eesti rahva edasikestmise pärast väljendanud näiteks üks Eesti suuremaid eraannetajaid Aino Järvesoo ning demograafilise vetsupoti kujundi kasutusele võtnud Rein Taagepera. Kuigi 2017. aastal sisse viidud lasterikka pere toetus on kasvatanud kolmandate laste sündide arvu ligi veerandi võrra, on meil eesmärgini siiski veel tükk maad minna.

Iga lahendus, mis peresid aitab, sillutab teed laste sünnile ja Eesti kestmisele. Maal elamise võimaluste arendamisel ja teadvustamisel on seejuures oluline roll.

"Kala otsib, kus sügavam, inimene, kus parem," ütleb vanarahvas. Ilmselt on maal parem lapsi kasvatada, kui neid seal rohkem sünnib ja kasvab. Pakkudes inimestele paremaid võimalusi maal elamiseks pakume me ju kaudselt ka võimalusi viia ellu oma unistus suuremast perest.

Suuremate perede soov maale kolida tuleb välja ka statistikast. Rahandus- ja siseministeeriumi tellimustööna analüüsis statistikaamet siserännet aastatel 2015-2019. Tulemustest selgus, et kogu taasiseseisvuse perioodi on riigisisese rände suunad püsinud üldjoontes samad: mujalt piirkondadest koondutakse Tallinna ning tallinlased ise eeslinnastuvad. Lisaks Harjumaale kasvab õige pisut ka Tartumaa elanikkond.

Samas on aga selle üldise liikumise taustal viimasel ajal kasvanud nende inimeste hulk, kes liiguvad vastuvoolu ehk linnast maale. Vaadates rändetrende vanuserühmade lõikes, on näha, et lasteta pered liiguvad Harjumaa suunas ning lastega pered lahkuvad maale. Trend ei ole massiline, aga see on olemas ning annab lootust. Sama trend kehtib ka eakamate inimeste puhul, kes ilmselt samuti eelistavad kuldse ea looduse keskel veeta. Lisaks selgus, et vähemalt pooled Harjumaalt lahkunud inimesed läksid sinna, kus nad olid kas varem elanud või sündinud, mis näitab tugevat sidet kodukandiga.

Oluline on tähele panna, et maale elama kolimine ei ole tänapäeval enam seotud suure huviga põllumajanduse vastu. Ühiskond on muutunud ja need, kes maal tööd ei leidnud, on kolinud linnadesse või ka välismaale. Lihtsamaid ja kättesaadavamaid töökohti on linnas rohkem. Praegu kolivad maale tagasi siiski need inimesed, kes võtavad sinna töö ise kaasa. Nad kas loovad oma ettevõtte või teevad kaugtööd ja neid ei huvitagi sageli kohalikud töökohad.

Küll aga huvitab neid interneti võimsus ja see, et tööandja kaugtööd võimaldaks ning tagaks vajalikud tehnilised lahendused. Koroonakriis oli siin nii katalüsaatoriks kui testperioodiks. Ettevõtted arendasid kiirelt välja uusi lahendusi ja soodustasid inimeste kodus töötamist. Paljud inimesed said esimest korda kaugtöö võimaluse ja kogemuse, aga kasvas ka tööandjate usk kaugtöö lahendustesse.

Linna- ja rahvastikugeograafia professor Tiit Tammaru kirjutas hiljuti, et kaudsed hinnangud, näiteks andmeside kasutuse mahu muutused Eesti eri paikades, annavad kinnitust, et eriolukorras leidis hulk linnaperesid varjupaiga mõnes Eesti maakohas. On veel vara öelda, kui paljudele oli see otsus tõukejõuks päriselt maale kolimisel, aga ma arvan, et neid peresid oli kindlasti mitmeid. 

Aga miks ikkagi kolida maale? On selge, et taluhoov eemal linnakärast, looduse keskel on midagi muud kui hoov paneelmajade vahel. Külatänaval varitseb vähem ohtusid kui tiheda liiklusega linnatänavatel. Kohalikku kergliiklusteed mööda rattaga lasteaeda või kodulähedasse kooli minna on teine asi kui riskida eluga Tallinnas Kristiine ristmikul või passida iga päev tunde ummikutes.

Kodu, kuhu mahub palju lapsi, on maal kättesaadavama hinnaga kui linnas. Värske õhk, puhas loodus, meri, jõgi, tiik või järv, kuhu oma saunast hüpata, on asjad, millest Tallinnas võib vaid unistada. Vaikus. Kodukontori aknast avanev vaade. Isegi tõenäosus koroonaviirusega nakatuda on maal väiksem.

Tegelik elu on muidugi mitmekesisem. Mitte alati ei saa maakodust liikuma, sest buss ei käi ja kütus on kallis. Mitte alati pole kiiret internetti. Mitte alati ei ole võimalik saada laenu, et kodu osta, ehitada või korda teha. Head töökohad ei ole kodu kõrval ja palgad on madalamad kui suuremates keskustes. Kultuurielu suursündmused pole käeulatuses ja arstiabi ei pruugi hädaolukorras kiiresti kohale jõuda. Külakeskuse paneelmaja kõrvalkorteris käib võib-olla lakkamatu pidu ja trall, kuid konstaabel ei jõua igale poole ning suhteid tuleb klaarida politsei sekkumiseta. Ka see on reaalsus.

Ja nende probleemidega tuleb tegelda nii riigi kui omavalitsuse tasandil.