/nginx/o/2019/01/04/11694811t1ha291.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/02/11/14360554t1he543.jpg)
63 majapidamisega raudtee ümbruse tänavatest võib saada omaette küla. Sündimata lapsel on juba ka nimi − Kohtla-Uueküla. Küla loomist veab Naissaare külaselts, mille juhatuse liikmed Kalev Naur, Aivar Kala ja Margus Nõmmeloo usuvad, et see tõstab siinse elukeskkonna väärtust.
Kuidas seda kanti on siiani kutsutud?
Aivar Kala: Meie kanti on varem nimetatud Jaamaks − elasime ju endise Kohtla jaama vahetus läheduses. Nõukogude ajal oli see kant osa Kohtla-Järve linnast, nüüd Kohtla-Nõmme alevist. Koolis käisime Kohtla-Nõmmel ja sealne Kohtla kaevandusega seotud rahvas ütles ikka, et meie tuleme Jaamast.
Jaama asum jagunes ka kahte ossa: põhja pool raudteed olid eramajad ja eesti küla, tugev kogukond, kes minu lapsepõlves tihedalt omavahel suhtles. Teisel pool olid nõukogude ajal ehitatud majad raudteetöölistele.
Inimesed, kes pärast sõda siia sattusid ja endale kodu rajasid, tulid Lõuna-Eestist, Mulgimaalt, mujalt Virumaalt. Ida-Virumaad nimetati ju Eestimaa Siberiks. Minu isa ehitas siia maja 1956. aastal.
Kalev Naur: Sellel Siberil oli ka päästefunktsioon, paljud tulid küüditamise eest peitu. Sest kui läksid kaevandusse tööle, siis ei küüditatud ega pandud vangimajja, kui sul just veresüüd ei olnud.
Margus Nõmmeloo: Minu vanaisa-vanaema tulid Mulgimaalt. Siia hakkasid tehased tekkima, oli tööd ja raha.
Aivar Kala: Tollal oli lähikonnas neli suurt tööandjat, millest nüüdseks ei ole ühegi alles: Kohtla kaevandus, kummiremonditehas, Ahtme ehitusmaterjalide kombinaadi mineraalvati tsehh, rahvakeeli lihtsalt vativabrik, ja Kohtla jaam. Jaamas oli kõrvuti 14 rööpapaari ja tohutu rongide koostamispark. Kui hakkasid siit üle raudtee Kohtla-Nõmme poole minema, oli tavaliselt kümmekond rongi ees.
Margus Nõmmeloo: Meie koolitee käis kas rongi pealt või alt. Mina lõpetasin Kohtla-Nõmme kooli 1987. aastal ja siis veel elu käis. Praegu on elu soiku jäänud.
Aivar Kala: Inimesed on siit ära läinud, sest kohapeal ei ole enam tööd.
Kuidas uue küla loomise algatanud külaselts Naissaare nime sai?
"Sellel on oma humoorikas ja tõsine pool," selgitab Naissaare külaseltsi juhatuse liige Kalev Naur.
Huumor käib haldusreformi pihta, mida kohalikud peavad suureks õnnetuseks. "Kuna oleme nüüd mereäärne vald, siis mis mereäärne vald see niisugune on, kui pole ühtegi saart? Olgu siis üks saar," räägib Naur.
Naissaare nimi pole ka õhust võetud: omal ajal seisis raudtee ääres puidust kortermaja, mida kutsuti Naissaareks. Elasid seal enne 2. ilmasõda riigiga pahuksisse läinud inimesed, valdavalt naised, kes pidid tegema musta ja räpakat tööd.
"Põlevkivitoodangut vedanud rongide jõuallikaks oli ka põlevkivi. Rongi ahjust välja visatud põlevkivituhk loobiti raudtee vahele ja Naissaare maja elanike kohustus oli see sealt ära koristada," jutustab Naur.
Tööst, mille pärast omal ajal tuldi, on nüüd saanud äramineku põhjus. Aga mis teid siia tagasi tõi või kohapeal hoiab?
Aivar Kala: Pärast keskkooli lõppu läksin Kohtlast ära, aga pensionile jäädes tulin Tallinnast koju tagasi. Ühelt poolt tõi mind tagasi nostalgia. Teisalt, vanust on juba piisavalt palju ning elus üht-teist korda saadetud, nüüd ihkan rohkem vaikust ja rahu. Ja kust seda mujalt ikka leida, kui mitte oma lapsepõlvekodust? Olen olnud kodus tagasi viis aastat.
Margus Nõmmeloo: Mina olen juba rohkem kui 20 aastat üle lombi tööl käinud. Nagu öeldakse: tööd siin leiab, aga palk peab endal olema. Kodu on siia jäänud, sest siin on vaikus ja rahu. Olen ehitanud ümber vanaisa maja (kaunis majapidamine pälvis 2020. aastal Ida-Virumaa omavalitsuste liidu tänukirja − toim.).
Kalev Naur: Mina olen siin migrant. Sain maja emalt päranduseks ja olen teda kogu aeg arendanud. Esialgu pidasin teda suvekoduna, 16 aasta eest müüsime Jõhvi korteri maha ja tulime siia alaliselt elama.
Pühapäeval olite koos, et loodavale külale nimi valida. Kas vaidlus oli tuline?
Kalev Naur: Nimi on väga emotsionaalne teema. Konkursile esitati kaheksa nime.
Margus Nõmmeloo: Mina pakkusin Jaamataguse, sest vene inimesed ütlesid kogu aeg: za linii.
Aivar Kala: Kuna külale saab siiski ainult ühe nime panna, tegin ettepaneku, et tõmbame igaüks ühe või kaks enda pakutud nime maha.
Mina loobusin mõlemast enda pakutust ja toetasin Kalevi pakutud Uusküla nime. Täiendasin seda ja panin ette, et küla võiks saada nimeks Kohtla-Uusküla, ning lõpuks sai sellest Kohtla-Uueküla. Uuskülasid Ida-Virumaal juba on. Ise pakkusin algul välja Jaamaküla, aga et neid on siin kandis isegi kaks, siis jätsime jaama teema kõrvale.
Kohtumise ajal saab Kalev Naur kõne rahandusministeeriumi kohanimenõukogust, kes hakkab uut nime arutama järgmisel nädalal.
/nginx/o/2022/02/11/14360553t1h13b8.jpg)
"Kodanikuaktiivsust tuleb toetada"
Toila valla arendusnõunik Mehis Luus:
"Kalev Naur tuli uue küla ideega lagedale juba ammu enne möödunud aasta valimisi. Et Toila vallas ei ole varem midagi sellist tehtud, tundus teema väga huvitav.
Kuna uus küla aitab kaasa kohaliku identiteedi ja kogukonnatunde tekitamisele ning arendab külaliikumist, siis mis saakski selle vastu kellelgi midagi olla? Tundub, et kodanikualgatus on üle Eesti, eriti veel Ida-Virus varju jäänud, ning ka Toila vallas tuleks selle turgutamisele tublisti kaasa aidata.
Oleme suhelnud rahandusministeeriumiga ning kuna see algatus on otse kogukonnast, on ka riik sellesse positiivselt suhtunud. Selliseid asju on Eestis varemgi tehtud. Mitte küll palju, aga siiski.
Rahandusministeerium on välja andnud täpse juhise, kuidas sellistel puhkudel bürokraatliku poolega edasi liikuda. Aitame külaseltsi omalt poolt dokumentide vormistamisega ja toome teema tõenäoliselt juba märtsikuus volikokku."
Kalev Naur: Ministeeriumis tegeleb nende asjadega Timo Torm, kes on Kohtla-Nõmmelt pärit. Olen teda kursis hoidnud ja mind kutsuti istungist osa võtma. Pole põhjust arvata, et meie kollegiaalselt valitud nimi läbi ei lähe, vastame kõikidele kohanime nõuetele. Aivar on vana rahvasaadikuna (Aivar Kala oli riigikogu VII koosseisu liige − toim.) kohanimeseaduse korralikult läbi lugenud.
Mida ülejäänud elanikud küla loomise plaanist arvavad?
Aivar Kala: Mõned inimesed on uue küla loomise suhtes umbusklikud. Ollakse arvamisel, et kui väike seltskond mehi tuleb kokku ja teeb mingi ettepaneku, mis kõiki puudutab, siis kellelegi tahetakse kindlasti müts pähe tõmmata. Meil tulebki külarahvale selgitada, et omaette uue küla loomine ei kahjusta kedagi, pigem vastupidi. Ja meile on see ka emotsionaalselt väga tähtis.
Miks see nii tähtis on?
Kalev Naur: Küla loomise idee tekkis mul aastaid tagasi. Leidsin endale mõttekaaslased, kellega meil on samasugused vaated (külaseltsi juhatusse kuulub veel Andrus Repnau, kes on kohtumise ajal tööl − toim.).
Eesmärk on luua siia tugev kogukond ja hea elukeskkond. Mind hämmastas, kui siin viimati müüdi üks krunt maha kõigest 4000 euroga. Mõni aasta tagasi müüdi veel üks krunt, mille ostsid pätid, kes tegid maja väliselt korda ning hakkasid seal sees kanepit kasvatama. Oleme mõelnud, et normaalse elukeskkonna loomiseks peame ühinema.
Esimene samm, mida ka meie esivanemad on teinud, on kogukonna loomine. Ja meie tahamegi seda teha. Kui on külakogukond, siis me vähemalt tunneme üksteist.
Proovime leida ühist keelt ka venekeelse elanikkonnaga, keda on siin praeguseks enamus, ja samas propageerida eesti kultuuriruumi, kust meie pärit oleme. Vene kogukond on ka valmis kaasa tulema, kui see kenasti ära põhjendada. Praegu elame kõrvuti, aga teineteisest mööda, mõlemal on oma maailm. Peaksime püüdma rohkem kokku hoida ja koos elu arendada.
Arvan, et kohalikud elanikud on juba küpsed selleks, et muutuda korralikuks kogukonnaks. See tähendab, et me saame oma prügimajanduse korda − näiteks tassitakse praegu olmeprügi avalikku konteinerisse. Tahame ju, et oleks puhtus ja kord. Saame hakata korraldama naabrivalvet. Osaleda "Teeme ära" talgutel, mida külaseltsiga ka enne pandeemiat tegime. Oma külal on palju plusse.
Aivar Kala: Meie lapsepõlves oli siin lepiku servas suur külaplats, kus sai mängida jalg-, võrk- ja korvpalli. Lambad niitsid platsi puhtaks ja siledaks.
Kalev Naur: Praegu on kunagine külaplats riigimaa, rohi rinnuni. Jalgpalliplatsi oleme juba rajanud teise kohta: kui tegime külaseltsi, saime vallalt tegevustoetust ja selle eest korrastasime ühe tühja platsi.
Tahaksime kogukonnaplatsi veel paremaks teha, aga selleks peaks see olema meie oma, et kas või kaasavast eelarvest raha küsida. Ühe korra oleme juba riigilt maad küsinud ja saanud vastuseks kategoorilise "ei". Küsime uuesti, seekord väiksema maatüki.
Kas külaseltsist kogukonnatunde loomiseks ei piisa?
Kalev Naur: Küla annab juurde seda, et kui on normaalne elukeskkond, kolivad siia inimesed, kes ei tule kanepit, vaid lapsi kasvatama.
Meil on kõik eeldused külaks olemas. Esiteks korralik tee. Teiseks palju maju kompaktselt koos. Kolmandaks linnalähedus: suhteliselt väike paigake linna lähedal, kus suvel linnud laulavad ja tõeliselt mõnus on olla. Ja mis on oma maja ehitamise juures ühed kallimad asjad? Kommunikatsioonid. Vee- ja elektrikommunikatsioonid on meil uued. Ja kui palju on tühje krunte!
Aivar Kala: Omaette küla tegemise põhiline põhjus on kogukonna identiteedis. Praegu oleme eraldiseisev asustusüksus, kuid ometi mitte keegi. Kohtla-Nõmme jaoks oleme täielik nurgatagune kusagil teisel pool raudteed, tüütu ripats. Meil pole õiget nimegi. Kui siinsel asulal oleks oma nimi ja konkreetsed piirid, siis saaksime öelda, et elame Kohtla-Uuekülas.
See tõstaks ka elanike eneseteadvust?
Aivar Kala: Igasugune kohalik patriotism algabki kohaliku elaniku uhkusest oma kodukoha üle. Meile meeldib meie kodu, siin on hea elada!
Kas vald on teie püüdlusi toetanud?
Kalev Naur: Valla juhtkond on algusest peale ainult toetav olnud. Mehis (arendusnõunik Mehis Luus − toim.) on meile olnud väga hea teejuht, kes on oma professionaalsusega kenasti kaasa tulnud ja annab alati häid ideid.
Aivar Kala: Uue küla loomisega ei tule vallaametnikele kohustusi juurde. Küla loome selleks, et saaksime iseenda jõudu ja ideid paremini rakendada.
Kalev Naur: Kõige olulisem on elanike poolehoid. Kui enamik ütleb, et sõbrad, me ei taha siia mitte midagi, siis meie jutust jääb järele ainult üks suur õhk. Need inimesed, kellega oma valimiskampaania ajal rääkisin (Kalev Naur kandideeris Toila vallavolikokku ja sai valitud − toim.), olid nõus külakogukonna loomisega.
Eks skeptikuid leidub ka. Nii mõnigi on küsinud: "Aga milleks mulle kõike seda vaja on?" Mina olen öelnud: "Ma ei oska öelda, milleks seda sinul vaja on, aga minul on seda vaja selleks, et meie elukeskkond oleks parem, siia tuleksid normaalsed inimesed ning me vähemalt üksteist teaksime ja tunneksime."
Aivar Kala: Arengupotentsiaali on palju, aga väga palju pakilist on ka teha. Praegu on projekteerimisel Raudtee tänava laiendus, et tekiks kergliiklustee kuni tänava lõpuni.
Meil pole interneti püsiühendust ega reovee kanalisatsiooni. Veevärk on majades sees, aga reovee ärajuhtimisel teeb igaüks täpselt nii, nagu südametunnistus lubab: korrektsed inimesed koguvad solgi kogumispaakidesse, kust see ära veetakse, aga suur osa laseb endistesse puurkaevudesse − põhjavette!
Kalev Naur: Küla loomisel on ka poliitiline aspekt: siis võtab omavalitsus meid tõsisemalt. Kui tekib probleem ja külakogukond leiab, et see peaks lahendatud saama, siis poliitik hakkab liigutama. Ta ei saa sellest mööda vaadata, kui terve kogukond on ühe asja eest välja. Küla loomine ei kitsenda kedagi. Toome ainult ühele elukeskkonnale väärtust juurde.