/nginx/o/2019/01/04/11694811t1ha291.jpg)
/nginx/o/2025/06/20/16941325t1haf7c.jpg)
Ene ja Kalev Naur on elanud Savi tänaval ligi kakskümmend aastat. Kui nad sinna kolisid, oli see veel osa Kohtla-Nõmme alevist, mida nimetati Jaamaks − asub see ju endise Kohtla jaama vahetus läheduses. Nüüd elavad nad Kohtla-Uuekülas, mis saab tänavu kolmeaastaseks ja mille loomist Kalev ise eest vedas.
Heakorrakomisjoni tervitab Kalev stiilses kostüümis, sest on rivistanud majani viiva tee äärde üles oma rattad, mida on aastate jooksul restaureerinud. Kokku on ta korda teinud viis ratast, kuues on töös.
"Aia on kujundanud minu andekas ja tark naine − tema oskab rääkida lilledest ja põõsastest. Mina võin teile rohkem rääkida ajaloost," alustab Kalev oma etteastet.
Esimene eksponaat on 55 aastat vana Jawa. "Selle rattaga käin kõige rohkem näitustel, kuna see on ainukene, millel on ka ametlikult number olemas. Teised on vanast rauast kokku korjatud, aga see on täisoriginaal, mille ostsin ühe huvitava mehe käest, kelle garaaž oli puhtam kui mõne inimese magamistuba."
/nginx/o/2025/06/20/16941326t1h54ee.jpg)
1957. aastast pärit külgkorviga mootorratas K-750 on samuti noorenduskuuri läbinud. Sellel lehvib Saksa Demokraatliku Vabariigi lipp, sest korvis istuva mannekeeni on Kalev riietanud Ida-Saksa sõdurivormi.
"Need riided on Eestile annetatud 1990. aastate alguses, kui meie kaitseväel ei olnud midagi, isegi mitte riideid, relvadest rääkimata. Kui kaks Saksamaad kokku läksid, polnud Bundeswehril Saksa Demokraatliku Vabariigi rõivastega midagi peale hakata. Kogu see kraam saadeti Eestisse," räägib Kalev, kes on kaitseliidu Alutaguse maleva juhatuse liige.
Suurt elevust tekitab 1942. aasta Wehrmachti kanister, mille Kalev ära restaureeris ja baarikapiks meisterdas. "Sellega on hea näitustele joogikraami kaasa võtta."
Ühe ratta restaureerimisele kulub 2-3 aastat, kuni kõik jupid kokku saab. "Alati otsid originaaldetaile. Olen neid tükikeste haaval kokku korjanud," tutvustab Kalev oma kätetööd.
Kuna vanatehnika taastamine võtab palju aega, otsustas ta kuus kokkuostetud ratast teistele tehnikahuvilistele maha müüa. "Tegin matemaatikat: olen 69aastane ja prognoositav aeg nende restaureerimiseks oleks liiga pikk, minu suguvõsas pole keegi nii kaua elanud. Ja kellele seda vanarauda pärast vaja on?" püüab Kalev oma kirge kontrolli all hoida.
Kauni kodu konkursi võitjad on valitud
Ida-Virumaa omavalitsusliidu heakorrakomisjon tegi jaanipäeva eel ringsõidu kodudesse, mille omavalitsused olid esitanud kauni kodu konkursile.
Komisjon jälgis, et maja ja aed sobituksid keskkonda, ning hindas terviklikku ruumimõju, heakorda, haljastust ja väikevorme. Hindamiskomisjoni juhtis Toila vallavara- ja heakorraspetsialist Signe Müür. Žüriisse kuulusid veel Kohtla-Järve linnapea Henri Kaselo, Jõhvi abivallavanem Ilmar Aun ning Alutaguse valla arendus- ja kommunikatsioonispetsialist Kerli Dello.
Heakorrakomisjon valis välja kolm presidendi auhinna väärilist majapidamist. Igal tänavusel võidukodul on oma pererahva nägu, aga kõik nad paistavad silma terviklikkuse ja harmooniaga. Ilmar Auna sõnul oli võidukodudes tunda, et nende omanikele meeldib seal elada. "Kodutunne oli äratuntav."
Maakondlik heakorrakomisjon esitas presidendile tunnustamiseks:
- Ljudmila Barinova ja Valeri Barinovi kodu Narva-Jõesuu linnas,
- Tatjana Chalyguine'i ja Viktor Zujevi kodu Altkülas Toila vallas,
- Ene ja Kalev Nauri kodu Kohtla-Uuekülas Toila vallas.
Mastivimpli ning regionaal - ja põllumajandusministri tänukirja saavad:
- kortermaja Tamme 12 Mäetagusel Alutaguse vallas,
- Anna ja Olga Averina Narva-Jõesuu linnas,
- Reve Lambur ja Aare Rebban Tammiku alevikus Jõhvi vallas,
- Helje Jõerand Jõhvi linnas,
- Ilona ja Dmitri Kaldre Jõhvi linnas.
Eesti kodukaunistamise ühendus korraldab kauni kodu konkurssi 1999. aastast. Kolm ilusamat kodu pakuvad välja kõik maakonnad ja neli suuremat linna. Kaunite kodude omanikud saavad auhinna vabariigi presidendilt − Eesti kodukaunistamise ühenduse patroonilt.
Uusvana maja
Heakorrakomisjon tunneb huvi, miks Kalev rohkem kui kuuekümne majapidamisega kahest raudteeäärsest tänavast oma küla moodustas.
"Oleme olnud osa Kohtla-Nõmmest, aga Kohtla-Nõmmega ei ole meil sidet, raudtee on vahel. Tõmbekeskus on pigem Kohtla-Järve. Meie küla neli aktiivset meest mõtlesid, et kogukonna elavdamiseks ja oma elukeskkonna parandamiseks oleks vaja oma küla luua. Oleme juba küla sissesõidu korda teinud − seal on vahvad siilid, mis lähevad öösel põlema ja valgustavad meie teed," viitab Kalev mullu paigaldatud valgustusega siiliskulptuurile.
Kui küla on uus, siis Nauride maja kohta võib öelda uusvana. Kalev päris maja oma emalt, aga pidi selle paar aastat tagasi uuesti üles ehitama.
"Tegin remondi ja see läks natukene viltu − majja tekkis vamm. Kutsusin Tartust ühe vammihävitaja, kes vaatas üle ja ütles: "Mees, sul on nüüd kaks võimalust, kas paned selle maja põlema või lõhud ta maha." Nauridel ei jäänudki muud üle kui maja maha lammutada. "Teine korrus pandi tungraudade peale seisma, maja lõhuti alt välja ning ehitati uus kivist maja asemele. Vamm on üks õuduste tipp!"
/nginx/o/2025/06/20/16941327t1h5135.jpg)
Naine kujundab parki, mees keldrimäge
Kui heakorrakomisjoni meesliikmed lähevad koos peremehega uudistama, mida põnevat garaažis leidub, siis naised vaatavad koos Enega aias ringi. Nelja tuhande ruutmeetrine kinnistu pakub ilu loomiseks piisavalt mänguruumi.
Ene on rajanud maja ette põõsastest pargiala. Kusjuures enamik põõsaid on valitud ja istutatud nii, et nad saaksid soleerida, mitte ei jääks suurtel istutusaladel üksteise varju. Igaühel on oma õitsemisaeg ja leheilu. Perenaine ütleb, et kõik on kaunid, aga kõige suuremad lemmikud on Jaapani paju, põisenelas ja must leeder. Parasjagu teeb oma sooloetteastet roosa-valge-rohelisekirju Jaapani paju.
"Tahaks pargialale rohkemgi põõsaid istutada, aga vanus ja tervis enam ei luba," kahetseb perenaine ja on tänulik, et Kalev on üle võtnud muru niitmise. "Ta kaevab, kui vaja, ja vaarikate puhastamine on täielikult tema töö."
Nauride aias kasvab hiline vaarikasort, mis annab saaki alles sügisel. "Kui on soe sügis, saab vaarikaid oktoobri lõpuni," kinnitab Ene. Vahepeal kasvasid aias ka maasikvaarikad, ega need olid rohkem ilu, mitte maitse pärast. Maasikvaarikatest on nüüd loobutud, sest need kippusid igale poole laiali minema. Metsmaasikate vastu, mis ise aeda tulid, pole aga pererahval midagi.
Tagaaias on ka peremehel oma peenar − keldrimäel on saanud uue elu vanad õmblusmasinad, millest Kalev on meisterdanud lennukeid, traktoreid ja mootorrattaid. Omaloomingulised aiakaunistused püüavad pilku ja annavad tunnistust, et meespere on lahtiste kätega ning oskab anda asjadele uue väärtuse ja funktsiooni, kommenteerib nähtut Jõhvi abivallavanem Ilmar Aun.
"Sellel majapidamisel on kodu hõng − on näha, et inimesed tahavad seal elada," lisab ta.