/nginx/o/2019/01/16/11719780t1hd98e.jpg)
/nginx/o/2025/06/20/16941024t1h1a63.jpg)
Kui tavapäraselt hakkavad inimesed esimesi suvelilli ostma juba aprilli lõpus, siis tänavu venitas külm kevad alguse mitu nädalat edasi ja tegi lillekasvatajate elu keeruliseks.
"Sel aastal ei läinud aprilli lõpus isegi võõrasemad," ütleb Oonurmes üle kahekümne aasta suvelilli müügiks kasvatanud Merle Lepp, et temal jäigi võõrasemaring peaaegu vahele ja hulk ette kasvatatud taimi rändas kompostihunnikusse.
Selleks ajaks, kui ilm natuke rohkem kevade nägu läks, taheti juba suvisemaid lilli.
"Tänavu on kõik kõvasti hilisem, lillemüügi algus oli ikka väga nutune, mõtlesin, et hea, kui kuludki tagasi saaks. Nüüd läheb juba natuke rõõmsamalt."
/nginx/o/2025/06/20/16941026t1h6e29.jpg)
Valmis ampel näitab oma ilu kiiremini
Osaühingu Mõisalill neli suurt kasvuhoonet on jaanipäeva eel veel lilledest tulvil ja sealne värvikirevus muudab halli päeva kirkamaks.
"Nelja kasvuhoone peale on umbes kaks tuhat amplikohta," viitab Merle Lepp lillealuste kohal laest rippuvatele konksudele. "Kahes kasvuhoones on juba kaks ringi tehtud, alustan kolmandaga," istutab ta amplitesse taimed muidugi ise kokku.
Valikut peab olema, sest paljud ostjad eelistavad valmis ampleid, kus taimed on juba korralikult juurdunud ja lopsakamad. Ise istutades tuleb ilu kauem oodata, sest alguses taimed alles kohanevad uue keskkonnaga.
Läbi aastate on populaarne amplitaim petuunia: suur värvivalik ja palju massi. Tõsi, petuuniat on natuke tüütu kasvatada, sest närtsinud õied on vaja pidevalt ära nokkida, et uued esile pääseksid.
Nüüd on õnneks turule tulnud ka sellised sordid, mida pole vaja puhastada − "Vista" näiteks − ja see on petuuniahuvile uut hoogu andnud. Esimest aastat on Eestis müügil sort "Supreme", mille kohta Merle Lepp veel väga midagi arvata ei oska. "Tundub, et vars on tal parem, pehmem kui "Vistal". Õues seisnud ampel on ka vihmadele hästi vastu pidanud."
/nginx/o/2025/06/20/16941028t1h9c18.jpg)
Hästi lähevad ka pelargoonid ja daaliad, amplitaimena hinnatakse begoonia rippvorme, mis ka varjulisemas kohas kasvades kenasti hakkama saavad.
Kui pikka aega eelistati valge õiega lilli, siis nüüd tahetakse rohkem värve, arvab Merle Lepp, et inimesed väsisid puhtast valgest ära.
Hooaeg algab veebruaris
Seemnest ei kasvata lillemüüjad taimi juba ammu, aasta lõpus tellitakse kõik kataloogide järgi beebitaimedena kevadeks valmis.
"Tellin seda, mis mulle endale meeldib. Ühel aastal käisin Hollandis messil, seal näeb uusi sorte. Pärast tuleb muidugi uurida, kuidas need meie tingimustesse sobivad. Viimastel aastatel on mu valikud täppi läinud: ostjatel meeldivad need lilled samuti."
Taimed hakkavad riburada saabuma veebruaris ja siis algabki lillekasvataja hooaeg.
/nginx/o/2025/06/20/16941033t1h066b.jpg)
Hakatuseks võtab Merle Lepp kasutusele ühe kasvuhoone, sest sada tuhat taimehakatist mahuvad sinna alguses ära küll.
Kõigepealt tuleb taimetited pottidesse istutada.
"Olen tellides nii ajatanud, et kuue nädala jooksul tuleb iga nädal mingi ports taimi, siis jõuan neid jooksvalt potistada. Mõnda taime võtan kaks korda, et jätkuks pikemalt müüa ja taimed üle ei kasvaks," räägib ta.
Juba mitu aastat on suur abi potistamismasinast, mis tal õnnestus ühelt tegevuse lõpetanud tootjalt ära osta.
"Varem pidin iga turbakoti käsitsi läbi segama, nüüd viskan koti masinasse, vahepeal väetist ja liiva ka sekka, ja masin ise segab. Mullaga täidetud potid lähevad kastidesse ja mina pean ainult taimed sisse istutama. Ikka palju kergem on."
/nginx/o/2025/06/20/16941063t1hb212.jpg)
Õppis ühe käega hakkama saama
Kõik, mis taimedega tegelemise lihtsamaks muudab, on Merle Lepa jaoks ülioluline, sest kõik tööd peab ta üsna ühe käega tehtud saama.
"Sain 2011. aastal insuldi, enam-vähem küll taastusin, aga vasak käsi korralikult ei tööta. Sellega, kuidas asju rohkem ühe käega teha, harjub ära. Millega ise hakkama ei saa, selle delegeerin teistele," räägib ta, kuidas Tallinnas BMW esinduse haljastustööde tellimust täites sealsed remondimehed imestunult vaatasid, kui naisterahvas kive tassis ja tal abiks olnud meesterahvas samal ajal kangast maha pani.
"Kive saan tassida küll, aga kangast ühe käega nii hästi ei säti."
Enne insulti majandas Merle Lepp kahe kasvuhoonega: suures lilled, pisikeses kapsa-, tomati- ja muud köögiviljataimed.
Suurem kukkus talvel lumega kokku ja pani lillekasvatuse paariks aastaks pausile.
"Mõtlesin, kas üldse hakkangi enam sellega tegelema, aga saatsin ikka PRIAle uue kasvuhoone jaoks taotluse ära."
Siis tuli insult. Ja pärast seda teade, et kasvuhoone saab toetust. Ei saanud ju ometi sellest loobuda.
Pärast seda on oma raha eest kerkinud veel kolm kasvuhoonet. Pikkust on neil neljal 34 meetrist 50 meetrini, laiust kaheksa kuni kümme meetrit.
Need kasvuhooned lund ei karda, ainult ühel, luugiga variandil, tuleb luugipoolses küljes lund alla tõmmata, teistel vajub see ise maha. Kasvuhoonete vahelt tuleb lumi muidugi ära lükata, et oleks ruumi, kuhu vajuda. Nüüd on õnneks toetusega soetatud lumepuhur abiks.
Igal aastal midagi uut
Kui kindla sooviga inimesed ostma tulevad?
Kindel soov võib ju olla, aga kasvuhoonetes ringi kõndides võib see oluliselt muutuda, naerab Merle Lepp, et valik tehakse ikkagi kohapeal taimi oma silmaga nähes. "Tuuakse kasvuhoonest välja, vaadatakse, kuidas need omavahel sobivad. Tihtipeale tuleb inimene kolme lillepotti ostma ja läheb ära kolme kastiga."
Alalised ostjad ootavad igal aastal midagi uut ja seda Mõisalill neile ka pakub. Tänavu näiteks amplisse sobiv jamesbrittenia (eestikeelset nime sel lillel veel polegi), mis paistis pildil väga ilus, tegelikkuses näeb aga üsna ilmetu välja ja rohkem seda tellida ei tasu.
Teine uustulnuk, kerajas varblill "Goldstick" osutus aga ostjate seas väga menukaks ja perenaisele endale meeldib samuti. Sai kiiresti otsa ja läheb järgmisel aastal juba suuremas koguses kordamisele.
Haljastusteenustest tiksub lisaraha
Jänedal haljastust õppinud Merle Lepp on endale ka selles valdkonnas aastatega nime teinud; haljastusteenust tellivad temalt üle Eesti nii eraisikud, asutused kui ettevõtted. (Omavalitsustes teeb ta seda tööd ka, kui hanke võidab.)
"Viin lilled kohale, istutan ja hiljem hooldan ning teen muid haljastusega seotud töid ka, kui vaja − oleneb lepingust," räägib ta.
Lisaks sellele, et haljastamine annab sissetulekut ka väljaspool lillemüügihooaega, tekib tänu sellele uusi lilleostjaid.
"Sel aastal sõideti koguni Soomest Oonurme lilli ostma. Soomlased nägid Rakveres Berliini trahteris minu tehtud lillekaste ja küsisid tegija kontakti. Natuke aega hiljem sõitsidki Soomest ekstra siia lillede järele, panid oma suure auto täis."
Tullakse ka Hiiumaalt, seal on juba aastaid kindlad käijad, kes alati täiskoormaga tagasi sõidavad.
Kui perenaine ise kodust ära on, saab kohapeal osta ikka − siis majandab kasvuhoonetes teine osaühingu palgal olev inimene.
Ja nädalavahetustel käib tütar abiks müümas. Siis on kodus ka pereisa, kes Vändras töötab ja nädala sees vaid üheks õhtuks koju jõuab.
Üksnes kohapeal müües ära ei tasuks
Mõisalille lilleauto käib nii laatadel müümas (ka naabermaakondades ja kaugemalgi) kui teeb ka muul ajal korrapäraselt müügiringe.
"Kui ise lilledega ringi ei sõidaks, jääks müük kesiseks − kõik ei saa ju siia tulla. Näiteks Rakke ja Simuna kandist ei tulda, aga kui sinna viia, siis ostetakse hästi, sest kohapeal oma tegijaid ei ole. Võtan peale lillede alati ka köögiviljataimi kaasa, nad juba teavad, et ei pea neid ise ette kasvatama ega kusagilt otsima hakkama."
Merle Lepp ütleb, et taimekasvatusest ta tüdinenud ei ole, küll aga on tüütu müümine, just taimede pakkimine ja sõitmine.
"Kui ainult kohapeal müüa, piisaks ühest kasvuhoonest. Aga siis poleks jälle kuigi suurt valikut," on praegune müügikorraldus siiski parim variant.