P, 2.10.2022

ANVAR SAMOST ⟩ Via Baltica idee vaagub Baltikumis hinge

Anvar Samost
, ajakirjanik
Via Baltica idee vaagub Baltikumis hinge
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ajakirjanik Anvar Samost
Ajakirjanik Anvar Samost Foto: Erakogu

Kas keegi veel mäletab Via Balticat? Ei ole hullu, kui ei meenu või kipub segi minema Rail Balticuga. Ka ise pidin üle kontrollima, mis see õige nimekuju täpselt oli.

Igal juhul oli selle nime all varem hästi tuntud rahvusvaheline kiirtee Tallinnast Varssavisse, kuid tänaseks on projekti unustanud kõik peale väheste, kes autoroolis selle retke või mõne pikema osa sellest ette võtavad.

Kui täpne olla, siis on Via Baltica Euroopa autotee E67, algusega Helsingis ja lõpuga Prahas. Kaardi peal täitsa olemas.

Esimene osas teekonnast näeb ette auto ajamist laevale ja sellega on kõik korras. Mitme eraomandis laevafirma konkurentsis saab üle Soome lahe mõlemas suunas kümmekond korda päevas varahommikust hilisõhtuni.

Iga aasta viimase 10 aasta jooksul on kordunud üks ja sama majandustsüklist sõltumatu kärpetsirkus, mis pole lubanud Euroopa mõttes tühiseid neljarajalisi lõike isegi pooles ulatuses valmis ehitada.

Aastas teevad suurte, uute ja turvaliste laevadega selle reisi miljonid inimesed ning sajad tuhanded sõidu- ja veoautod. Väärib märkimist, et 30 aasta eest, kui Via Balticast esimest korda rääkima hakati, sõitis Tallinna ja Helsingi vahel kord päevas üks laev ning veel aastaid olid poliitikud ja ametnikud Eestis veendunud, et mõnest väiksemast laevast piisab olemasoleva nõudluse rahuldamiseks täiesti − ning kust see suurem nõudlus veel tulema peaks?!

Igaüks, kes Tallinna ja Pärnu vahel sõidab, saab autonumbrite põhjal järeldada, et eriti suvel võtavadki paljud soomlased ja rootslased ette automatka läbi Eesti ja Läti. Ka kaubaautode vool Tallinna-Riia vahel on püsivalt kasvanud.

Siiski ei viitsi enamik Soome autoreisijatest kaugemale sõita. Neist on lihtne aru saada, kui võtta ise ette teekond Tallinnast Varssavisse, Krakowisse või Gdanskisse. Sõitmine Via Baltical on erinevalt laevareisist aeglane, tüütu ja ohtlik.

Oleme aastaid kirunud Eesti põhimaanteede väljaehitamise lõputut edasilükkamist − ja õigusega. Tänaseks on Via Baltica trassi kõige hullemad lõigud aga ilma kahtluseta Leedus, piirilt Panevežyseni ja Panevežysest Kaunaseni ning Marijampolest piirini. Nii lapitud, muhklikke ja liiklusega üle koormatud teelõike pole ühegi teise Balti riigi olulisel suunal.

Kuna ilmselgelt halvad olud on sealsetes ametnikes tekitanud rahutust, siis on seda lahendatud tavapäraselt: rohkete kiiruspiirangute, kümnetesse kilomeetritesse ulatuvate möödasõidukeeldudega noolsirgetel teedel ja lõpuks kiiruskaameratega.

Autojuhtide kiusamine muidugi mõista nende elu kergemaks pole teinud, aga linnukesed on kirjas. Kuskil polnud sel suvel ka märgata, et vana tee kõrvale uut trassi rajataks, kuigi juttu on olnud 2025. aastaks Marijampole ja piiri vahelise lõigu neljarajaliseks ehitamisest. Uskuda seda on raske.

Hoopis erinev on lugu Poolas, mida veel kümmekond aastat tagasi tunti kui kõige suuremat takistust teel Baltimaadest Kesk-Euroopasse. Pikad neljarajalise tee lõigud on kolme-nelja viimase aastaga välja ehitatud ning viimasedki jupid piiri ja Varssavi vahel kohe valmimas, sealt edasi pole üldse muret. Isegi Suwalki-Gdanski ja Sopoti suunal käib käänulise, kitsa ja muhkliku külatee kõrval kiirtee ehitus hooga.

Kuigi Eesti (ja osaliselt Läti) näeb väiksema liikluskoormuse ja maantee kvaliteedi poolest Leedust parem välja, pole siiski midagi, mille üle uhke olla. Iga aasta viimase 10 aasta jooksul on kordunud üks ja sama majandustsüklist sõltumatu kärpetsirkus, mis pole lubanud Euroopa mõttes tühiseid neljarajalisi lõike isegi pooles ulatuses valmis ehitada.

Lahkunud transpordiameti juht Kaido Padar ütles Eesti Päevalehele äsja antud intervjuus, et Eestil on ehitamata 320 kilomeetrit põhimaanteid, kuid praeguseks on sellest 210 kilomeetri peale olemas projektid. Mida ei ole, on poliitiline tahe. "Augustiks-septembriks on selge, mis saab teede ehitusest. Selguvad järgmise aasta investeeringute summad. Seal võib olla katastroof," ütles Padar ja küll tal õigus on.

Viimastel kuudel on paljud kaardi lahti teinud, et otsida üles Suwalki kitsus − koridor Valgevene ja Kaliningradi vahel, kust kahe maantee kaudu peaks Venemaa kallaletungi korral abi tulema. Aga sealtkaudu saaksid ka naised ja lapsed põgeneda − nii on Ukraina sõda õpetanud. Tõesti ei kujuta ette, milline pilt Via Baltical välja näeks, kui kõige hullem juhtub ja endiselt korralikke teid ei ole.

Kirjutasin siia hirmutava lõigu meelega, sest jutt tänapäevastest ühendustest Euroopasse ei lähe ammu ametnikele ja nende memode najal elavatele poliitikutele korda.

Märksõnad
Tagasi üles