ANVAR SAMOST ⟩ Poliitilise mandaadita kontrolliühiskonna suunas
13. august 2022, 00:00
Küllap olete juba kuulnud uudist, et transpordiamet kavatseb võtta Eestis kasutusele sõidukite keskmise kiiruse automaatkontrolli, mis tähendaks, et tulevikus arvutaksid autode tegeliku sõidutempo välja teelõigu algusesse ja lõppu paigaldatud kaks kaamerat.
Ehk siis hakkate Tallinnast Rakvere poole sõitma ja kuskil pärast Maardut, kus mahapöörajaid enam palju pole, fikseerib kaamera ära teie auto numbri ja kellaaja. Võimalik, et veel mingi muu info, aga igal juhul teeb teist ka pilti. Paarkümmend kilomeetrit hiljem tuvastab teine kaamera taas teie auto numbri ning saadab selle koos kellaajaga kuskile politseiameti serverisse, kus tarvkvara arvutab nende kilomeetrite läbimiseks kulunud aja ning selle põhjal keskmise kiiruse. Kui see kiirus ületab läbitud lõigule kehtestatud kiiruspiirangut, siis saate varsti trahviteate.
Ametnikele näib selline kuulekusele sundimine meeldivat eelkõige selle pärast, et erinevalt praegustest kiiruskaameratest on tegemist karistuse peaaegu täieliku vältimatusega. Trahv ei jää saamata, kui teate, kus kaamerat oodata, ja kiirust vähendate. Ainult siis, kui otsustate kahe kaamera vahel peatuse teha ja oodata, on lootust, et trahvi ei tule.
Kas mõni parlamendi liige on valijatele lubanud, et neid peaks hakkama kaameratega veel enam kontrollima?
Transpordiameti esindaja rääkis ERRile, et mõne teise seda süsteemi rakendava riigi kogemuse põhjal on keskmise kiiruse mõõtmine "väga tõhus meede". Näiteks Leedus on süsteem kasutusel juba mitu aastat. Ehk siis ärge imestage, kui juhtute sõitma sadakond kilomeetrit mööda muhklikku, kuid noolsirget maanteed (Via Baltica lõik muide) Panevežysest Kaunasesse ja kõik teised autod liiguvad täpselt 90 kilomeetrit tunnis.
Keskmise kiiruse automaatkontrolli kasutuselevõttu Eestis on ametnike ringis arutatud juba 2018. aastast. Varem oli vajalik tehnika kallis, aga nüüd näib see viimane takistus olevat ära kukkumas.
Ei ole oluline, et pärast statsionaarsete kiiruskaamerate paigutamist Eestisse kümmekond aastat tagasi pole tehtud ühtegi sõltumatut uuringut nende mõjust liiklusõnnetuste arvule või raskusastmele. Ei ole oluline, et maailmas tõestatult on liikluse ohutumaks muutmise parimaks viisiks korralike mitmerajaliste maanteede ehitus ja nende tulemuslik hooldus. Ei ole oluline, et talvel on Tallinnast Tartusse või Narva sõitmine sageli nagu vene rulett, kuna lumekoristus ja libedusetõrje algavad alles tunde pärast lume mahatulekut ning enamasti saavad neljarajalisel teel puhtaks vaid kaks rada. Ei ole oluline, et raha pole. Kiiruskaamerate jaoks raha ja energiat jätkub.
Ausalt öeldes ei imestaks, kui paari aasta pärast otsustaksid ametnikud kas meil või Brüsselis, et kaamerate abil keskmise kiiruse mõõtmise asemel saab seda lihtsamalt teha autojuhi telefoni edastatavate andmete põhjal.
Hiina rakendab nutitelefone, nende positsioneerimist ja masinloetavust juba ammu inimeste pidevaks jälgimiseks ning ka jälgimise põhjal saadud andmete alusel karistamiseks. Koroona esimese laine ajal oli enamik Euroopa riike vaid kukesammu kaugusel samast düstoopiast ning mõned tegid selle sammu ära. Eesmärk oli justkui õilis ja vastu hakata tundmatu ohuga oimetuks hirmutatud inimesed ei julgenud.
Pole üldse kindel, kas keskmise kiiruse automaatkontroll Eesti ja paljude teiste Euroopa riikide põhiseadustega kooskõlas on. Õnneks ei ole uut tüüpi ning senisest rängemalt inimeste vabadust ja privaatsust riivavate jälgimisseadmete kasutuselevõtt võimalik ilma seadusi muutmata.
See toob olulise küsimuse juurde. Kas mõni parlamendi liige on valijatele lubanud, et neid peaks hakkama kaameratega veel enam kontrollima? Kas sel teemal on üldse olnud avalikku poliitilist diskussiooni? Kas mõni riigikogu liige või erakond omab sellekohast valimistel saadud mandaati? Vastus on loomulikult ei.
Üks kolleeg pakkus toimetuses lähenevate parlamendivalimiste kajastust planeerides, et peaks välja otsima nelja aasta tagused riigikogu liikmete konkreetsed lubadused ja positsioonid ning intervjuude vormis läbi käima nende täitmise. Hea mõte. Viimaste aegade suuremaid ühiskondlikke muutusi hinnates tundub aga kahjuks hoopis vajalikum koguda kokku kõik need piirangud ja regulatsioonid, mida ükski rahvasaadik või erakond ei lubanud, kuid mis ometi valimata ametnike algatusel on teoks saanud, ning küsida valitud poliitikutelt, kuidas see võimalik on.