N, 1.12.2022

ANVAR SAMOST ⟩ Kas koroonakriisi eksimuste eest peaks vabandust paluma või andestama?

Anvar Samost
, ajakirjanik
Kas koroonakriisi eksimuste eest peaks vabandust paluma või andestama?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ajakirjanik Anvar Samost.
Ajakirjanik Anvar Samost. Foto: Erakogu

Jupphaaval hakkab maailmas tekkima distantsilt antud hinnanguid üle kahe aasta kestnud koroonakriisile, võimude poolt kriisis astutud sammudele, kasutatud meetmetele, piirangutele, samuti nende õiguslikule ja eetilisele küljele. Eestis sai pärast edasilükkamist valmis riigikohtu tehtud põhiseaduslikkuse kontroll nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusele (tuntud ka kui NETS), mis oli aluseks valitsuse kehtestatud piirangutele.

Riigikohus leidis, et NETSi need paragrahvid, mis võimaldasid valitsusel kehtestada koroonapassi nõude, pole põhiseadusega vastuolus. Samas märkis kohus, et riigikogu peaks seda seadust täpsustama. Otsust selgitades ütles riigikohtu kohtunik Ivo Pilving, et valitsuse kahele konkreetsele korraldusele hinnangut kohus ei andnud, sest tegu oli põhiseaduslikkuse järelevalve asjaga, ning ka seda, et riigikohtu otsus oli üksmeelne, aga mitte mustvalge.

Tõepoolest, kui mahukat, kuid keerulist riigikohtu otsuse teksti lugeda, siis selgub sealt, et:

- ekslik on valitsuse seisukoht, et piirangutes ei esinenud ettevõtlusvabaduse riivet;

- piirangud tõid kaasa isikugruppide erineva kohtlemise ja riivasid põhiseadusest tulenevat üldist võrdsuspõhiõigust;

- vaktsineerimine seati paljude põhiõiguste realiseerimise tingimuseks;

- piiranguid kehtestanud valitsuse korraldused nr 212 ja nr 305 tõid kaasa paljude põhiõiguste samaaegse riivamise. Riigikohus ei nõustunud valitsuse seisukohaga, et see riive oli väheintensiivne;

- ebamäärane volitusnormistik, millega epideemia algusfaasis võis olla võimalik leppida, ei pruugi pikalt vältava kriisi hilisemates faasides olla enam piisavalt täpne.

Seega jääb oluline küsimus, kas valitsus käitus konkreetseid piiranguid seades õiguspäraselt, lahendada halduskohtule. Kui valitsus halduskohtu mai lõpus tehtud algse põhjaliku ja põrmustava otsuse vaidlustab − mida ta on lubanud teha −, siis pärast ringkonnakohut jõuab ka see riigikohtusse.

Ka Eestis võiks vähemalt mõni kriisiaegne valitsusliige leida julgust tollaseid valikuid kriitiliselt hinnata.

Aga Suurbritannias, kus koroonaaegsed piirangud olid algselt tõesti väga intensiivsed, rängalt inimeste põhiõigusi ja -vabadusi piiravad, sai äsja peaministriks Rishi Sunak. Miks see on oluline? Sunak on lääneriikides ilmselt üks väheseid, kui mitte ainus selle taseme poliitik, kes on avameelselt ja kriitiliselt vaadelnud enda ning oma valitsusliikmetest kolleegide tegevust ja motiive koroonakriisi algfaasis.

Sunak tõdes peaministrikandidaadi otsingute käigus augustis, et kabinet eksis 2020. ja 2021. aastal inimesi koroonaviiruse osas hirmutades ning neid nõustanud teadlastele liigset võimu ja poliitilist rolli andes, mis viis raskeid tagajärgi toonud ühiskonna sulgemisteni. Sisuliselt võib öelda, et endine rahandusminister Sunak kahetses valitsuse 2020. aastal tehtud valikuid ning andis enda tollasele piirangutega kaasa minekule tauniva hinnangu.

Hoopis huvitav diskussioon on praegu alanud Ameerika Ühendriikides. Selle ajendiks on ajakirjas The Atlantic ilmunud Emily Osteri artikkel "Kuulutame välja pandeemia amnestia", kus autor kutsub inimesi üles üksteisele andestama koroonakriisi ajal viiruse kohta vähest teavet omades tehtud tegusid ja öeldud sõnu.

Oster meenutab üksteise järel tagantjärele kasutuks osutnud meetmeid, nõudeid, sulgemisi ja piiranguid ning tõdeb: me eksisime, sest me ei teadnud. Inimesed, kes mingil põhjusel ei eksinud, kipuvad nüüd parastama, osutab ta. Ehk neil lihtsalt vedas?

Igal juhul pakub Oster välja, et parastamise või eksimuste häbenemise asemel tuleks välja kuulutada amnestia, kuna kõik tegid ähvardavasse teadmatusse vaadates raskeid valikuid. Talle on juba arvukalt vastu vaieldud, mida võib ka mõista. Just rasked ja suured ühiskondlikud valikud on need, mida valijad poliitikutele mandaati andes delegeerivad, ning kui sellega ei kaasneks vastutust, laguneks demokraatia ära.

Ka Eestis võiks vähemalt mõni kriisiaegne valitsusliige leida julgust tollaseid valikuid kriitiliselt hinnata. Kui see aga ikkagi raske peaks olema, siis võiks tulevikus vigade vältimiseks tellida sõltumatu auditi Eesti suurhaiglate juhtimisele aastatel 2020−2022, et me mingil hetkel taas ei leiaks end "solidaarsusest" maske kandmas või inimesi eri õigustega gruppidesse jagamas.

Märksõnad
Tagasi üles