VIRVE OSILA ⟩ Erakondade karjed (1)
2. märts 2023, 00:00
Finiš läheneb. Veel viimased ponnistused, omavahelised nügimised ja varbaleastumised, hapnikuvaesemaks jäävad enesekiitused. Võhm on otsakorral, aga Toompea sillutis paistab ja lossiuksed on paokil. Kes ees, see sees!
Higine rahalõhn tungib teleri ees istuja sõõrmeisse koguni läbi ekraani. Meenub kaheksa aasta tagune teatrietendus "Kodumaa karjed", mis oma kurbnaljakas tõeluses mõjus vägagi groteskselt. Tänavune valimiseelne rahvaetendus teeb toonasele lavaloole pika puuga ära. Kõlavad sellised karjed, mille mõttetühjus lööb lihtinimese (p)ahviks.
Mina olen haiguste ägenemise tõttu olnud kogu selle valimiseelse maratoni kestel sunnistubane. Nii et televiisor on mu ainuke pilt- ja häälside välisilmaga. Kuigi eelistan riigitelevisiooni, isutab ajuti ka teistest kanalitest midagi ampsata. Seda enam, et ka kommertskanalid näitavad väärtfilme ja asjalikke jutusaateid. Kuid! − reklaam nende vahel lööb vaatajat lapiti ja serviti.
Näiteks hakatakse "Laseris" just probleemi lahkama, kui mu tuba on häälenõudlejaid täis. Kassitoidu kannul trügivad isamaalised inimesed, hügieenisidemete järel päästetakse Eestit, Lidli parimad odavpakkumised toetavad kindlates kätes Eestit ja ikka nii edasi. Järgmisel hetkel kistakse mind kägistavate käte vahelt ära ja siis aitavad julgelt inimeste heaks tegutsejad mind nende käte vahele tagasi.
Vahepeal vaatan oma kõhna tengelpunga, näen, et leiva- ja piimaraha veel on; seega tulen pensionini toime ja mu julgeolek on hoobilt tagatud. Kuigi katsu sa julge olla, kui selgub, et ravimiteks vist ei jätku. Siis kuulen, et kõik on võimalik, aga hing ei jää ikka rahule − pikas plaanis võib ju nii paremini kui sootuks halvemini minna. Mine võta kinni! Isegi mõistuse hääl ei too suuremat selgust.
Head inimesed, kes veel kahtleb, kes on samuti usu kaotanud, leidke ikka endas jõudu ja minge valima!
Üks ajakirjanik kiitis, et Isamaa valimisreklaam on võimas. Mina ütlen, et see on häälekas ja segadusttekitav. Meil siin paesel maakamaral on kõigil üks isamaa ja riiki juhtima peavadki isamaalised inimesed − isamaalisus on ju Eesti-ülene, mitte ühe erakonna siseasi.
Mina olen ka parteituna pidanud end isamaaliseks inimeseks, aga lugejatega kohtumistel ma enam oma isamaalist luulet ette kanda ei suudaks, sest kui ma alustaksin, et "… mu isamaa, ma olen sinust võetud, said sünnihetkel südameks mu sees…", ilmuks mu silme ette plejaad valimisnõudlevaid isamaalisi tegelasi ja mu hääl lukustuks kurku.
Eesti päästepartei trumpab oma mäejutlustega muidugi kõik teised üle. Ehkki nende lubadustele katete leidmine oleks ainult siis võimalik, kui ühe teatud mõisa keldrisse monteeritaks rahamasin − olemasoleva riigirahaga ei vea kuidagi välja. Minu kui homo sapiens'i mõtleva lihase jaoks pole selline lubaduste hulk ja täideviimine tõsiseltvõetav.
Samas eksib mu mõte kindlatesse kätesse ja ma kujutan ette, kuidas praegune peaminister potsatab mu kulunud diivanile, ennustamaks helget tulevikku. Võtaksin proua hoolitsetud käekese oma karedate pihkude vahele ja ütleksin, et lapsekene, ära vanaeite lollita; et möödunud viie aasta jooksul on minu pension tõusnud 300-lt 400 euroni, nelja aastat elamiseks mulle vaevalt jäänud ongi, sest viimased 42 aastat olen ma vikatimehelt laenanud, ja et laenuleib ega laastutuli kaua ei kesta.
Kui ma hooldekodu abi vajaksin, ei saaks ma selle raha eest koristusvahendite konkutki üürida. Minusuguseid näruse oleviku ja küsitava tulevikuga inimesi on Maarjamaal rohkem kui palju ning meile väärikat vanadust ja toredat tulevikku lubada on kohatu.
Mis mind veel nörritab, on see, et tavakodanikke manitsetakse kokku hoidma ja keskkonda säästma, aga ajal, mil riigikogusse kandideerijaid on ca 9 inimest kohale, toimub arutu laristamine. Kellele on vaja neid pastapliiatseid, plastkruuse ja muud tarbetut kila-kola? Kuhu pannakse need majakõrgused plakatid, tohutud virnad klantspilte, ajalehti, brošüüre ja buklette?
Kas prügistamine toob kõrvu metsakoha ja suhu rahamaitse? Nende enesekiitusele kulutatud summade eest saanuks aidata kümneid harvik- ja vähihaigusi põdevaid lapsi ning täiskasvanuid, kelle raviks kõlava nimega tervisekassa sentigi ei anna.
Ja veel. Riigi poolt peale sunnitud haldusreform pidi omavalitsuste toimetulekut parandama ja lihtsustama, kuid… Kus OMA viga näed laita, seal tule ja aita! Aga ei. Suurvallad saagu ise hakkama ja pangu riburada kinni väikesed maakoolid, raamatukogud ja muud kultuuriasutused. Järjest loe!
Kunagi sai Jüri Mõis sarjata, kui soovitas kõigil Tallinna kolida. Nüüd küll ei soovitata, aga kõik nooled näitavad suunda. Võiks ju reformidagi meie pealinna üheks suureks omavalitsuseks, siis on võimalus haaret laiendada, sulgemaks üle maa sadu väiksemaid koole ja kultuuriasutusi. Milline kokkuhoid! Ja küllap siis on ruumi nii vanade polügoonide laiendamiseks kui koguni uute rajamiseks.
Meenub üks koomikute paar ammusest ajast: Štepsel ja Tarapunka. Enne aastavahetust muretses üks, et mida küll lauale panna, kui külalised tulevad. Teine teatas, et temal on juba nädal aega setka televiisori all, sealt aina kukub head ja veel paremat. Mina panin juba tüki aja eest tühja poekoti teleri alla, eks paistab, kui palju sealt järgneva nelja aasta jooksul kukub odavaid ravimeid, toidukaupa ja pensioniraha. Kõik praegused parlamendierakonnad on ju valitsuses olnud, aga tulemused võrreldes lubadustega on ikka nii nagu on.
Oma südames annaksin hääle rohelistele. Aga meie rohelised on kuidagi hambutud ja väheveenvad, neisse ei tihka panustada. Juhtusin vaatama üht saadet, kus valijatega kohtus ka roheliste esindaja − no veel täitsa roheline tütarlaps. Temalt küsiti, mis on nende erakonna eesmärk. Neljapäevane töönädal, teadis neiu ja lisas, et vähem tööpäevi tähendab väiksemat jalajälge keskkonnale. Keegi küsis, kes siis töö ära teeb, ja neiu teatas, et robotid. Saalis naerdi ja tütarlaps selgitas, et nelja aasta jooksul areneb teadus, suureneb robotite võimekus ja arv. Mina mõtlesin, et kui suuri jalajälgi see tekitab.
Vene ajal jätsin ma mitmeid valimisi vahele või siis astusin jaoskonnast läbi, et osta lastele mandariine ja jupike suitsuvorsti, ning muu hulgas viskasin ka sedeli kasti. Eesti ajal olen oma kodanikukohust ausalt täitnud. Täitsin tänavugi, ehkki nii pika hambaga pole ma seda varem teinud.
Kuigi mu usk ja usaldus on kadunud, tegin valiku seetõttu, et "päästekomandole" vastanduda. Sest ka haugi mäluga eestlased peaksid mäletama, mida kõige kangema erakonna häälekam esindaja ütles laulva revolutsiooni kohta ja mida olulist ta ise sel ajal tegi. Kas meenub? Massihüsteeria ajal puhastas see mees pullilauta sõnnikust. Nüüd räägib ta reklaamklipis pateetiliselt, et nemad võitlesid Eestile vabaduse tagasi, ning selle lause taustal näidatakse laulukaart ja -väljakut. Siinkohal on kommentaarid liigsed.
Head inimesed, kes veel kahtleb, kes on samuti usu kaotanud, leidke ikka endas jõudu ja minge valima! Mine tea, äkki läheb seekord kahtluste ja kõhkluste kiuste õnneks?! Lootus sureb ju viimasena.