ANVAR SAMOST ⟩ Käske, keelde ja õigesti elamise õpetust tuleb kui paisu tagant
18. juuli 2023, 00:00
Kui vaadata, millise tempoga ministeeriumide kabinettides sünnib uusi algatusi ühe või teise piirangu kehtestamiseks, millegi keelamiseks, trahvimiseks, reguleerimiseks, jälgimiseks ja kellegi õigesti elama õpetamiseks, siis võiks arvata, et valimistel saadud mandaadi põhjal on valitsusse otsustama pääsenud veel üks erakond, aga väga salajane.
Avalikku tähelepanu on kõige enam saanud tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ameti (TTJA) katse kirjutada meediateenuste seadusesse kontroll ajakirjanduse sisu üle, sisuliselt tsensuur. Pärast asja avalikuks tulekul saadud kriitikast ehmumist on amet koos tema üle valitseva majandusministeeriumiga üritanud hämada ja peituda eksliku sõnastuse ning justkui õnnetu arusaamatuse väidete taha.
Paraku ei jäta TTJA väljatöötamiskavatsuse tekst koos ameti infoühiskonna talituse juhataja Helen Rohtla ERRile antud intervjuuga mingit kahtlust, et kavas oli ühemõtteliselt uudistesaadete tõelevastavust ja tasakaalustatust kontrollima hakata ning leitud "rikkumiste" eest ka karistada.
Enamik valimistel osalenud erakondadest valijatele uusi keelde ja käske sarnaselt maksutõusudega ei lubanud.
Karistamise ideele andis konteksti samas usutluses ametniku poolt korduvalt tehtud viide Lätile, kus "õigusaktide raamistik võimaldab täna ennetusena võtta tarvitusele rohkem meetmeid kui meie raamistik".
Viimane näide Lätis toimuvast on Postimehe gruppi kuuluva TVneti portaali juhtum, kus sealne meedia järelevalve organ trahvis väljaannet saates kõlanud sõna "küüditamine" eest, õigemini selle "vale" kasutuse eest enam kui 8000 euroga. Õigusega on paljud Läti ajakirjanikud mures sõnavabaduse ja enesetsensuuri pärast.
Praegu näib, et ettepaneku tegijate töö jätkub segamatult ning mingit sorti piirangud meediateenuste seadusesse ikkagi sisse kirjutatakse, ilmselt Venemaa propaganda tõrjumise ettekäändel.
Umbes samal ajal tuli avalikuks uue kliimaministeeriumi hoolega varjatud plaan hakata mõõtma sõidukite keskmist kiirust kiiruskaameratevahelistel aladel Eesti suurematel maanteedel. Halva uudise pehmendamiseks käis jutt, et esialgu on tegu uuringuga ning selle tulemuste alusel hakkab ministeerium alles hindama, kas niimoodi saab autojuhte jälgida ja kiiruseületamise eest trahvida.
Olen kindel, et ametnikud leiavad, et uuring annab kõik alused keskmise kiiruse kaamerate kasutuselevõtuks ja nende põhjal kümnete tuhandete trahvide väljakirjutamiseks. "Naabrid juba kasutavad seda süsteemi edukalt," on põhjendus, mis on küll absurdne, aga ennustab, kuhu ametnikud jõuda tahavad.
Seejuures on enam kui irooniline, et Eesti aastakümneid püsinud suur eelis võrreldes paljude naabrite ja üldse Euroopa riikidega on olnud regulatsioonide, keeldude ja käskude vähesus. Eks see tähendab ka kahjuks, et paljusid asju ongi võimalik nüüd leitud hooga piirata ja keelata.
Teine märgiline tsitaat pärineb transpordiameti peadirektorilt Priit Saugilt, kes vastuseks küsimusele, miks seni keskmise kiiruse kaameraid Eestis kasutatud pole, ütles sõna-sõnalt järgmist: "Teatud hulk otsustajaid on rohkem vabaduse pooldajad kui piirangute pooldajad, see võib olla üks põhjus, miks me ei ole seda varem saanud rakendada."
Uskumatu küll, ametnikku on pikka aega seganud rahva mandaadiga poliitikud, kellele meeldib vabadus! Kas nüüd, kolme vähemalt enesemääratluse järgi liberaalse erakonna valitsuskoalitsiooni ajal on ametnikud lõpuks leidnud poliitikud, kellele meeldivad piirangud?
Enamik valimistel osalenud erakondadest valijatele uusi keelde ja käske sarnaselt maksutõusudega ei lubanud, kuid tuleb arvestada, et lisaks muutunud koalitsioonile on käimasoleva piirangute paraadi taustaks koroonaaja kogemus valitsuse ja ametnike võimutäiuse enneolematust laienemisest. Samuti kaovad vähehaaval ajalukku põlvkonnad, kes on nõukogude okupatsiooni käsumajandust ja totalitaarset ühiskonda vahetult kogenud ja seetõttu vabaduste piiramisse suure tõrksusega suhtuvad.
Kas kuskilt paistab vastureaktsioon? Iseenesest oleks ju opositsioonierakondadel suurepärane võimalus toimuvale vastanduda, kuid nende ridades on samuti küllaga käskude, keeldude ja korra armastajaid − kui taas ametnikku tsiteerida, siis poliitikuid, kellele meeldivad piirangud vabadusest rohkem.