MIHKEL NESTOR ⟩ Olukord tööturul halveneb
29. august 2023, 00:00
Majanduses on pikalt valitsenud vastuolu, kus SKP langeb, ent tööhõive on kõrge ja palgad aina tõusevad. Kahjuks ei saa see lõputult kestma jääda ja ilmselt on sügisel oodata muutust.
Statistikaameti viimase tööjõu-uuringu tulemustest 2023. aasta teise kvartali kohta pälvis kahtlemata suurimat tähelepanu asjaolu, et töötus on tõusnud ootamatult kõrgele. Kui varasemates kvartalites oli statistikaamet töötuse määraks mõõtnud veidi üle 5%, siis viimastel andmetel oli töötus kasvanud 6,7%ni. Põhjusi, miks töötus peaks tõusma, leiab majandusest küllaga, ent sel korral põhjustas töötuse sellise kasvu hoopis uute inimeste lisandumine tööjõu hulka. Nimelt on alates 2023. aastast tööjõu-uuringu valimisse kaasatud ka Ukraina sõjapõgenikud. Selliselt loeti teises kvartalis kokku lausa 745 000 inimest, kes tööd tegid või seda leida püüdsid. Veel aasta tagasi kuulus tööjõu hulka 30 000 inimest vähem.
Mõningane tagasiminek on siiski toimunud ka tööhõives. Kui selle aasta esimeses kvartalis oli tööga hõivatud 696 600 inimest, siis teises kvartalis 694 800. See vahe on muidugi väga väike ning eelmise aasta sama ajaga võrreldes oli hõives üle 20 000 inimese rohkem. Samuti jääb Eesti tööhõivemäär 69,2 protsendiga üheks kõrgemaks kogu Euroopa Liidus.
Töötlevas tööstuses on aastaga kadunud umbes 4500 töökohta, ehituses on hõivatud 2000 töötaja võrra vähem.
Tööturu tipp on ilmselt aga saavutatud. Registripõhised andmed maksu- ja tolliametist näitavad, et alates juunist on töökohtade arv hakanud eelmise aasta sama kuuga võrreldes kahanema. Kui tervikuna on hõivelangus väga väike, siis sektorite lõikes on muutused oluliselt suuremad. Nii oli juuni seisuga kadunud töötlevas tööstuses aastaga umbes 4500 töökohta. Suur oli kukkumine ka ehituses, kus töötajaid oli 2000 võrra vähem. Selge hõive kahanemine oli märgatav veel haldus- ja abitegevuste ning veonduse-laonduse alal.
Teisalt tuleb muidugi tõdeda, et enamikul tegevusaladest oli töötajate arv aastaga hoopis kasvanud. Enim oli tööhõive kasvu panustanud majutus ja toitlustus, kus töötas selle aasta juunis 1500 inimest rohkem kui mullu. Ehk veidi üllatuslikult oli ka finantssektor suutnud hõivet kasvatada enam kui 1100 inimese võrra. Väga olulise panuse tööhõivesse andis ka avalik sektor. Kolme valdavalt riigieelarvest rahastatud tegevusvaldkonna − tervishoid, haridus ja avalik haldus − töötajate arv oli juunis ligi 3000 inimese võrra suurem kui eelmisel aastal.
Kui jälgida ettevaatavaid indikaatoreid, siis on tööturu tuleviku suhtes optimistiks jääda küll keeruline. Eestis saab ettevõtete tulevase tööjõuvajaduse kohta infot regulaarsetest konjunktuuriuuringutest, kus ettevõtetel palutakse hinnata, kas nende töötajate arv jääb järgneva kolme kuu jooksul samaks, kasvab või kahaneb. Selle põhjal koostatav tööjõuvajaduse indeks on pärast ajutist paranemist kevadel võtnud viimastel kuudel taas selge suuna alla. Ainus sektor, kus siiani leidub rohkem ettevõtteid, kes plaanivad kolme kuu jooksul töötajaid värvata kui neid, kes nende arvu vähendada, on teenindus. Samal ajal on nii ehitus, kaubandus kui tööstus muutunud oma tööjõuvajaduse osas oluliselt konservatiivsemaks.
Kõige negatiivsem on väljavaade tööstuses, mis eksporditurgudel toimuvat arvestades ei ole mingi üllatus. Et töötleva tööstuse näol on tegemist töötajate arvult suurima majandussektoriga, kus hõivatud üle 100 000 inimese, on olukord mõistagi muret tekitav. Kui mõnel harul läheb veel suhteliselt hästi, siis kahjuks on olukord kõige keerulisem neist suurimas − puidu- ja mööblitööstuses. Esimeses kvartalis oli puidutöötlemisega hõivatud üle 16 000 inimese, mööblitootmises oli töötajaid ligi 7000. Võib olla üsna kindel, et 2024. aasta alguses pole need numbrid kaugeltki nii kõrged, sest puidu- ja mööblitööstuse peamistel sihtturgudel Põhjamaades ei ole nõudluse taastumist niipea oodata.
Kui vaadata tööstussektori viimase poolaasta majandustulemusi, siis võiks kohandumine uute oludega käia juba täistuuridel. Töötukassa andmed suurematest koondamistest veel aga ei räägi. Viimasel paaril kuul on koondamistest teatanud kõigest üksikud tööandjad ja sellekohase teate saanud paarsada inimest. Need numbrid on madalamad isegi 2022. aasta sama ajaga võrreldes, kui majanduskonjunktuur oli veel oluliselt parem. Ka registreeritud töötuse määr, mis juulis oli 7,6%, on endiselt madal ja lähedane 2021. aasta seisuga.
Eeldades, et tööstussektorist on lähiajal tööjõudu siiski vabanemas, tekib keeruline küsimus: kas madalam tööjõuvajadus on ajutine või püsiv? Ühelt poolt on praegused probleemid nõudlusega seotud majandustsükliga. Kõrged intressimäärad on oluliselt pärssinud Põhjamaade elanike huvi uute kodude soetamise vastu, mistõttu ei vaja need turud nii palju Eestist pärit moodulmajasid, ehitusmaterjale ja mööblit.
Ühel päeval tsükkel aga pöördub ja võib ennustada, et nõudlust nendesamade toodete järele on selle võrra rohkem. Nii jõuame ühel päeval tagasi olukorrani, kus eksportijatele on suurim mure hoopis tellimuste tulvaga toimetulek ja küsimus, kust leida kvalifitseeritud töötajaid.
Teisalt on selge, et praegune mõõnaperiood saab olema liialt pikk, et see lihtsalt kuidagi üle elada. Tõenäoliselt ei suuda enamik ettevõtteid nii kiiresti uusi sihtturgusid leida ja peavad töötajaid koondades hambad ristis paar aastat proovima ots otsaga kokku tulla.
Ent tõsi on ka see, et Eesti senine madala tööjõukulu konkurentsieelis aasta-aastalt aina väheneb. Mõistagi taastub Rootsi kinnisvaraturg kiiremini, kui eestlase palk rootslase omale järele jõuab, kuid pidev palgataseme kerkimine paneb ettevõtja ühel hetkel küsima, kuidas edasi. Seetõttu võib paremale homsele lootma jäämise asemel olla hoopis tarvilik töö kaotanud inimestel omandada uued oskused ja töökoht mõnel teisel alal.