PILDIGALERII ⟩ Hiiglaslik salalinn Sillamäe külje all
:format(webp)/nginx/o/2018/12/22/11674218t1ha62d.jpg)
4. september 2023, 16:38
/nginx/o/2023/09/01/15562536t1h3593.jpg)
Eestis on harjutud pidama salapäraseks Sillamäe linna selle nõukogudeaegse suletud staatuse pärast. Kuid kui paljud teavad, et Sillamäe külje all asub Eesti suurim aiandusühistu, mis oma mastaapidelt oli kunagi ka Nõukogude Liidus üks suuremaid? Põhjarannik külastas seda erilist paika eelmisel laupäeval, kui siin toimus teist aastat järjest Briti Nõukogu toetusel aednike päev.
Tudengid Lilian Pungas, Saara Mildeberg ja Annela Samuel sattusid Sputnikusse mõned aastad tagasi, igaüks oma doktoritööd kirjutades. Kuigi teemad olid kõigil erinevad, ühendas neid just suhtlemine Sillamäe potipõllupidajatega.
Uurisid nii kodupõllundust kui nõukapärandit
Lilian Pungase doktoritöö valmis äsja ja see hõlmab kodu- ja mahepõllumajandust just daatšades. "Mitte suvilarajoonides või pärandatud põllumaadel kusagil Lõuna-Eestis, vaid seal, kus päriselt päevast päeva tööd tehakse, et köögivilja kasvatada," sõnas ta.
Saara Mildebergi teemaks oli aga näiteks nõukogude ja tööstuspärand. "Tahan Ida-Virumaa näitel avardada arusaama sellest, mis meil siin tegelikult on. Et Ida-Virumaa pole mingi hüljatud tsoon, vaid siin on palju asju, mis mujalt on kadunud. Sputnik on selles mõttes ainulaadne koht, et kui Tallinna lennujaama lähedalt likvideeriti kunagi Pilpaküla, Tartust on kadunud Hiinalinn, siis siin toimib see kõik väga hästi ja jätkusuutlikult, eriti rohepöörde mõttes," sõnab ta.
Annela Samuel uuris aga hoopis seda, kuidas eakamad sillamäelased tulid toime keerulistel 1990ndatel ning kuidas neid saaks paremini toetada ja kaasata.
Sputniku asukatega suhtlemine läks noortele naistele nii hinge, et nad otsustasid juba eelmisel aastal teha neile tänutäheks ühe korraliku peo.
Selleks pandi püsti lava, kus nii kohalikud kui mujalt tulnud esinejad rahva meelt lahutasid, lettidelt võis osta kohalikku mahetoodangut ning mujalt tulnuile tehti ekskursioon. Kohaletulnud said näha seda salalinna seestpoolt.
"Mulle on Sillamäe datšnikud õpetanud, et kogukondadel on usaldus olemas. Kui inimeste juurde ise tulla, siis leiab selle üles. Tallinnas on pilt teistsugune, seepärast tulebki seda ehedust ise siia otsima tulla. Meedias näidatu ei ole päris see − mulle oli see ilus kogemus," räägib Lilian Pungas.
/nginx/o/2023/09/01/15562537t1hbce1.jpg)
Setu lauljatel oli põnev
Sillamäe aednike päevale saabus ka setu leelokoor Helmekaala Võrust. "See on omapärane kant, kuhu iga päev ei satu. Tulime eelmisel päeval, majutusime Narva-Jõesuus, käisime mere ääres," sõnas laulja Siiri Tooming. Võrokestele avaldas siin suurimat muljet meri, sest Võrus Lõuna-Eestis merd pole. "Eks me teame, et siin on veidi teine kultuuriruum, aga õigeusklikel setudel on aukohus tulla õigeusklikku kanti oma kultuuri tooma," ütles ta.
/nginx/o/2023/09/01/15562538t1hbc19.jpg)
Üle tuhande majapidamise ja hiiglaslik veetorustik
Sputnikus on 1142 aianduskrunti, mis on põhjuseks, et siin on suvehooajal ühistu palgal alaliselt tööl kolm inimest.
"Ausalt öeldes on raske kõike seda siin kontrolli all hoida. Inimesed on erinevad, oma soovide ja ambitsioonidega," sõnab ühistu juhatuse liige Irina Ivanova.
Mujalt tulnule on üllatav, et siin on kaks suurt haldushoonet. Üks on suisa klubi moodi. Siin töötavad suvel tavaline toidupood ning kõrval on kalapood. Väidetavalt on värava juures asuva maja ees, millel kiri "Administratsioon", hooajal pidevalt liikumist: inimestel on mured, mida siia tullakse lahendama.
Suvehooajal käib siia kaks korda päevas liinibuss. Ühistu territooriumil on seitse bussipeatust.
Tänavanimesid siin pole. Elektriliinide järgi jagunevad tänavad nummerdatud liinideks. 9 kvartalit nimetatakse siin millegipärast brigaadideks.
Mis on kõige sagedasem probleem? "Ikka veega seonduv," sõnab meile giidiks olnud Tatjana.
Aga veesüsteem on siin omapärane. Kuigi kõikide majapidamisteni kulgev veetorustik on kokku üle 100 kilomeetri pikk, ei kõlba see vesi juua, sest see pumbatakse otse jõest hiigelsuurte mahutitega pumplasse ja sealt edasi juba kruntideni. Kastmiseks on ette nähtud kolm päeva nädalas.
"Kunagi oli Nõukogude Liidus vaid kaks nii suurt kooperatiivi, üks neist siin. Varem oli lihtsam, sest tehas toetas. Siin töötasid inimesed, kes olid tehase palgal. Nüüd peame ise inimesi palkama − kapitalism," räägib ühistu juht Irina Ivanova.
Kui kunagi siia inimestele krundid jagati, siis oli see vilets maa − soine ja metsastunud. Tuli kõvasti vaeva näha, et siin midagi kasvama hakkaks. Praeguseks on krundid kõik erastatud, aga algaastatel kuulus see kõik Sillamäe keemiatehasele ja inimestele kirjutati ette, mitu viljapuud või -põõsast mingi aja jooksul tuleb istutada. Kui mõni oma kohustustega hakkama ei saanud, võeti krunt käest ja anti järgmisele soovijale.
Aga miks inimesed jätkuvalt tahavad tänapäeval tegelda potipõllundusega, kui selleks otsest vajadust pole? "Kõik algab vähesest. Inimesed ostavad krundi ja algul tahavad, et see oleks puhtalt suvila. Hiljem tahaks aga grilli kõrvale oma sibulat ja tilli, siis pannakse juba väike kasvuhoone püsti, et kurki ja tomatit kasvatada − nii ta läheb."
On olnud aegu, kus Sputnikus hakkas tekkima hüljatud krunte. Nüüd on neile uued omanikud leitud. "Noored tulevad, ostavad kokkupandava maja peale ja elavad. Meil on siia krunte ostnud inimesed Tallinnast, Rakverest ja Tartust. Neile meeldib siin. Meil on siin kõrval väga ilus jõgi, lähedal on meri. Osa inimesi on end siia lausa sisse registreerinud," räägib ühistu juht.
Sillamäele doktoritöö tegemise käigus sattunud Saara Mildeberg ütles, et tema jaoks on põnev ja aktuaalne, kuidas elavad inimesed Venemaa vahetus naabruses asuvas maakonnas. "Kui neid pidevalt pommitatakse küsimustega, kas te olete Putini- või eestimeelsed. Tegelikult igapäevaelus see teema kuidagi ei kajastu, siin on hoopis teised probleemid ja rõõmud. See on meie riigi võlu, et me ei uuri mingeid dokumente või ajalooannaale, vaid käime kohapeal ja intervjueerime inimesi − sellel on tohutu väärtus."
Saksamaal oma doktoritööd kaitsev Lilian Pungas ütleb, et sellist daatšakultuuri ei saa nimetada nõukogude igandiks. "Jätkusuutlikkus ei ole nõukogude pärand. See on lihtne ja hea elu, mis on loodusega kooskõlas ja mille poole võiks püüelda," sõnab ta.
/nginx/o/2023/09/01/15562540t1hdc36.jpg)
Meistrimees Läänemaalt
Boriss Jermak ja Ljudmila Jakovleva peavad Sputnikus lisaks köögivilja kasvatamisele oma krundil kanu. Boriss on tegelikult Ida-Virumaale tulnud Läänemaalt ning räägib puhast eesti keelt. "Tulin sealt ära, sest midagi seal teha ei olnud. Ida-Virumaal leiad alati tööd, kui vähegi midagi teha tahad ja oskad." Ise ta on kõva meistrimees, eriti meeldib talle metalli kallal nikerdada. Ta näitab isetehtud tulevase mootorratta raami, millele vaja vaid mootor peale panna. "Niisama ma istuda ei oska," sõnab ta ja demonstreerib äsja kaksikutest lastelastele tehtud kelku.