ANVAR SAMOST ⟩ Konkurentsivõime kadu: Eestis uus, Euroopas vana mure
2. detsember 2023, 00:00
Olen alates 1990. aastate algusest päris palju turistina Ameerika Ühendriikides käinud. Olid ajad, mil see oli Eestiga võrreldes väga kallis lõbu. Mida aasta edasi, seda väiksemaks muutusid siiski erinevused hindades. Kümmekond aastat tagasi oli näiteks Floridas juba Eestiga võrreldes päris odav turist olla.
Ja teistpidi: oma esimesel pikemal USA reisil 1992. aastal kohtasin Georgia osariigis üsna rikast meest, kes rääkis silmi pööritades sama aasta kevadel aset leidnud elu esimese Euroopa reisi muljeid, eelkõige seda, kui kallis tema vaates Pariisis ja Roomas kõik oli olnud.
Aga viimastel aastatel on vaatamata kiirenenud hindade kasvule Eestis USA eest ära liikunud.
Mitu tuttavat, kes erinevalt minust pärast koroonaaegseid reisimise piiranguid Ameerika ida- ja lääneranniku suurlinnu on külastanud, tõid kaasa sõna otseses mõttes šokeerivaid teateid sealse hinnataseme kohta. Kaks hamburgerit, kaks jäätisekokteili ja suured friikartulid tavalises kiirsööklaketis Washingtonis: 53 dollarit. Hotelliöö kitsukeses toas Manhattanil: 400 dollarit. Gallon bensiini Los Angeleses: kuus dollarit (ise mäletan selgelt, et tankisin seal 2016. aastal hinnaga 2.59, mis Arizonaga võrreldes oli veel dollari võrra kallim). Näiteid saaks jätkata, aga kokkuvõttes tuleb tõdeda, et vähemalt mina lähiajal üle ookeani turismireisile ei sõida − liiga kallis.
Lohutuseks sobib tõsiasi, et see pole üldse Eesti mure. Euroopa hinnatase tervikuna on viimase kümnendiga USAst maha jäänud. Turisti silme läbi on New Yorgi või Floridaga võrreldes odavam veeta nädal Itaalias või Pariisis − kuid mida see räägib meie maailmajao jõukuse ja majandusliku atraktiivsuse kohta?
Me oleme lihtsalt öeldes vaesemad.
Pole vaja olla ekspert, et aru saada, mis on Eestis või Euroopas majanduse stagneerumise põhjused: liiga palju makse, piiranguid, reegleid ja üha rohkem kõige ehtsamat plaanimajandust, mida eufemistlikult tuleb nimetada rohepöördeks.
Kui 2010. aastal oli USA sisemajanduse koguprodukt (SKP) inimese kohta IMFi andmetel 49 000 dollarit, siis nüüd on see juba 80 000 dollarit. Euroopa Liidu näitaja oli 2010. aastal 33 000 dollarit ja nüüd 41 000 dollarit. Käärid on ilmsed.
Mitte et me poleks seda ette teadnud. Euroopa Liit koostas 2000. aastal Lissaboni strateegiana tuntud tegevus- ja arenguplaani, mille eesmärk oli muuta Euroopa maailma kõige dünaamilisema ja konkurentsivõimelisema teadmistepõhise majandusega piirkonnaks. Selle aastateks 2000-2010 ette nähtud strateegia võtmefraas oli teadmistepõhine majandus. Aastaks 2000 oli Google aga juba Ameerika Ühendriikides tegevust alustanud ning järgneva 10 aasta jooksul järgnes veel kümneid praeguseks globaalselt üliedukaid teadmistepõhise äri ettevõtteid, mis kõik alustasid USAs, kuuluvad sealsele kapitalile ning loovad lisaväärtust sealsele majandusele.
Tavaline Euroopa Liidu kodanik pole Lissaboni strateegiast ammu kuulnud. Selle asemel sõidab või kõnnib ta 2023. aasta detsembris Tallinnas, Lissabonis ja Helsingis mööda absurdsetest maksumaksja raha eest (kokku 37 miljonit eurot) toodetud turundussõnumitest nagu "Demokraatia, mitmekesisus ja kliimakaitse" ning "Stabiilsus, austus ja rohepööre". Keegi ei saa aru, miks me sellise jamaga ennast töötleme. Meelde tuleb loosung "Au tööle!", mida võtsid tõsiselt üksikud lihtsameelsed.
Eesti parlament on samas jõudnud arusaamiseni, et meie konkurentsivõime, isegi võrreldes Euroopa keskmisega, on viimaste aastatega raskelt pihta saanud. Ning mis juhtub? Riigikogu majanduskomisjon otsustab kokku kutsuda konkurentsivõime eksperdikogu! Raportit oodatakse kevadeks.
Raske on siia midagi lisada. Tegin paari nädala eest raadios samast eksperdikogust rääkides nalja, et selle kasutu komitee liikmeks sobiks hästi minu musta-valgekirju kass. Aga asi on naljast kaugel.
Tegelikult pole ju vaja olla ekspert, et aru saada, mis on Eestis või Euroopas majanduse stagneerumise põhjused. Liiga palju makse, piiranguid, reegleid ja üha rohkem kõige ehtsamat plaanimajandust, mida eufemistlikult tuleb nimetada rohepöördeks. Lisaks ei tohi erinevalt Ameerika Ühendriikidest meie pool Atlandi ookeani keegi pööraselt rikkaks saada. Elon Musk ja Steve Jobs on antikangelased. Eestis tuleb kõik uued tööstused rajada Ida-Virumaale ja nagu õlitehase näitest näha, siis juba sinna ka mitte. Nii see lõhe − mitte hindades, vaid rikkuses − aina kasvab.