MANUELA PIHLAP ⟩ Aitab autode vaenamisest

Manuela Pihlap
Copy
Manuela Pihlap, Põhja-Tallinna linnaosa vanem, Keskerakond
Manuela Pihlap, Põhja-Tallinna linnaosa vanem, Keskerakond Foto: Erakogu

Muidugi on paljudes riikides automaks olemas, kuid mitte selles pole küsimus. Maksustada võib erinevaid asju. Kuid ehmatavad nii põhjendus, ajastus kui ka kogu automaksu algatuse jõhkrus Eesti inimeste rahakoti suhtes.

Ununenud paistab olevat ka see, kui tähtis ja kui vajalik auto tegelikult paljudes olukordades on. Iseäranis väljaspool suuremaid linnu.

Lähemalt soovitustest hankida endale säästlikum auto ja vältida maastureid. Põhja-Tallinnas, mille linnaosavanem ma olen, on linnaline keskkond tiheda ühistranspordiga. Kahtlemata saaks seal paljud minna lähiaastatel üle elektriautodele, muidu säästlikumatele masinatele või siis üldse autost loobuda. Kuid mõistagi on isegi suures linnas piiranguid, sest kui on tarvis käia tööl või trennis teistes linnaosades, siis kõikjal, kuhu pole kiiret otseühendust, kipub auto saama selgeid eeliseid.

Maapiirkondades on aga inimeste sõltuvus autodest ligikaudu kaks korda suurem kui linnades, nagu võib kokku võtta oktoobris avaldatud transpordiameti uuringu.

Kuid küsimus pole üksnes selles, kas auto või mitte, vaid ka selles, milline auto. Maapiirkondades võib just suur, tugev, kõrge põhjaga ja ka nelikveoga auto olla optimaalne lahendus. Olles väikese autoga kevadisel külateel lootusetult porisse kinni jäänud, tean ma, millest räägin. Veel paremini teavad seda maainimesed. Olles võimsama, kõrge ja nelikveolise autoga tuisustel teedel sõitnud, tean ma ka, mis mind hätta ei jäta.

Seisus, kus riigil ja omavalitsustel pole tegelikult võimalik inimesi piisavalt aidata, tuleb lasta neil ise hakkama saada, mitte uute maksudega neilt sõiduriistu käest kangutada.

Seisus, kus riigil ja omavalitsustel pole tegelikult võimalik inimesi piisavalt aidata, tuleb lasta neil ise hakkama saada, mitte uute maksudega neilt sõiduriistu käest kangutada. Teede mustkattega katmise programmid, mis vahepealsetel aastatel maale tublisti asfaldilõike juurde tõid, on ju nüüd sisuliselt seisma pandud. Mis siis, et Reformierakonna valimisprogrammis 2023. aasta jaanuaris lubati teede mustkatte alla viimise programme ulatuslikult jätkata.

Automaksu aruteludes tuleks arvesse võtta, et auto ongi hõreasustuses kiireim, individuaalne ja kõige paindlikum lahendus, jäädes elaniku, mitte riigi rahakoti peale erinevalt ühistranspordist. Väikese rahvaarvuga ja hõreda asustusega riigis ei hakka kunagi olema igal pool suurepärased teed laitmatu hooldusega ning ladus ja tihe ühistransport.

Ei hakka kunagi nii olema, et lumesahk oleks kõikjal vajaduse korral kohal ja buss sõidaks pidevalt igasse kaugesse külakesse. Meie teed on pikad, maksumaksjaid vähe ja nendegi palgad tagasihoidlikud. Lastagu siis neil vähemalt ise hakkama saada ja avaliku võimu asi on neid selles võimalikult vähe segada.

Nelikveoga ja kõrge auto, maksustajate lemmik röövsaak, on ainus, mis aitab, kui maapiirkonnas on tarvis lumme tuisanud teedel lastega kooli või ise tööle saada. Selliste autode maksustamine on ühtlasi väljaspool keskusi elavate inimeste erirõhumine ja maainimeste sisuline linna sundimine.

Autostumise vähendamine, mis võib linnas olla ratsionaalne, pole maapiirkondades realistlik ega ka mitte vajalik. Millele siis inimesed veel loota saavad? Isegi suuremate keskuste vahel on ühistransport piiratud võimalustega. Autojuht saab teele asuda igal ajal. Võrreldava paindlikkuseni saab ühistranspordis jõuda väga suurte kuludega ja suure osa ajast tühjade bussidega sõites.

Automaksu kehtestamise soov tuleb ajal, mil maksumaksja on niigi palju kannatanud. Inimeste hoiused on pankade andmetel kahanenud juba pikemalt ja võib diagnoosida, et käimas on keskklassi vaesumine.

Eesti on niigi kõrge elukallidusega riik, kuid me liigume kiire sammuga veelgi kõrgemate hindade ja ettevõtete suurte raskuste suunas. Automaksust võiks rääkida, kui seda ei tehtaks üle jala, vaid üleüldise läbimõeldud maksureformina, kus mõningaid makse tõstetakse, mõningaid makse vähendatakse ja seda pika perspektiiviga.

Selle eelarveaugu lappimist ja üle jõu käivat maksustamist õigustades on hakatud autojuhte vaenama. Peaministripartei poliitikud leiavad, et tegelikult pole tarvis autotaristule suurt rõhku panna ja uusi heal tasemel maanteid polegi vaja (Pärtel-Peeter Pere, 16.10, Delfi). Ometi on Eesti võtnud Euroopa Liidu ees kohustused maanteed välja ehitada ja juhtumisi olid need punktid ka sellesama peaministripartei valimisprogrammis vaid 10 kuud tagasi. Muide, ka ühistransport sõidab maanteedel.

Roheekstremistid ja muud õigustajad näevad pea ainsa meetmena turvalisema liikluse saavutamiseks piirkiiruse alandamist. Kindlasti leidub kohti, kus see on asjakohane, kuid see on vaid üks meede paljudest, seda enam, et kõikjal pole seda ka vaja. Autode asi on sõita, mitte seista.

Eriti silmakirjalik on see jutt arvestades, et teede ohtlike kohtade ümberehitusprogrammidelt on riiklikus teehoiukavas raha ära võetud. Kui räägime liiklussurmade vähendamisest, siis ohvrite arv ongi aastakümnete jooksul oluliselt langenud, kuid päris suurt rolli mängivad selles ka paremal tasemel teed ja turvalisemad autod. Ja inimestele võiks jätta võimaluse osta ka edaspidi uuemaid ja turvalisemaid autosid. Neid maksude ja hinnatõusudega vaesestades me seda eesmärki ei täida.

Ei maksa unustada, et autojuht maksab juba niigi ja mitte vähe. Kütuseaktsiisi. Ja suurema auto omanik maksab rohkem ka kütuse eest. Seega surve osta odavam ja säästlikum auto on niigi olemas. Kui me neid meetmeid järjest tugevdame, tekib küsimus, kas me sellega ei pärsi ülemääraselt vabale ühiskonnale omast inimese valikuvabadust muretseda endale meelepärane auto, maja ja nii edasi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles