:format(webp)/nginx/o/2024/02/06/15871108t1hb444.jpg)
Majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalo julgustas Saka mõisas toimunud kohtumisel Ida-Viru ettevõtjaid kasutama õiglase ülemineku fondi võimalusi oma tegevuse arendamiseks, märkides, et nii soodsaid toetusi nagu praegu tulevikus enam ei tule.
Põhjalikke järeldusi on veel vara teha, aga kindlalt võib väita, et võrreldes eelmise suve seisuga on pilt märkimisväärselt muutunud. Kui tol hetkel võis pessimistlikuma maailmavaatega inimestele tunduda seis juba lootusetu ja ilmusid artiklid, et see rong on läinud, siis tegelikkuses pilt nii hull ei ole. Suurettevõtluse toetamise meetmes on juba mitmeid rahastamisotsuseid tehtud ja neid tuleb järjest juurde.
Veebruari lõpus või märtsi alguses võtame koos rahandusministeeriumiga veel kord tervikpildi ette ja valmistame ette mõned muutused. Eelkõige selles, kuidas fondi vahendeid meetmete vahel tõsta ringi niimoodi, et sealt, kus nõudlus on väiksem, läheks rohkem raha sinna, kus on taotlusi rohkem.
Praegusel keerulisel ajal on oluline anda ettevõtjatele investeerimisjulgust. Kui tehakse investeeringuid, siis tulevad ka töökohad inimestele.
Kõige rohkem paneb muretsema, et väikeettevõtluse arendamise taotlusi on vähevõitu. Väikeettevõtjate jaoks on taotlemise tingimused tehtud hästi soodsaks, selliseid ei ole kunagi varem olnud.
Olen saanud kohtumistel Ida-Viru ettevõtjatega tagasisidet, et ei saada kiiresti vastuseid esitatud taotlustele. Selle me kindlasti kontrollime üle. Sellisel juhul peame operatiivselt reageerima ja vajaduse korral taotluste menetlemisega tegelevate inimeste hulka suurendama. Püüame neid kitsaskohti kõrvaldada.
Minu silmis on väikeettevõtluse areng ja tugevnemine Ida-Virumaal eriti tähtis. Koos sellega levivad ka ettevõtluskultuur ja -mõtteviis.
Ma ei oska millegi muuga innustada kui kõige lihtlabasema asja − rahaga. Võin julgelt välja öelda, et nii heldete ja vabade tingimustega toetusmeetmeid pole Eesti ajaloos varem olnud. Sisuliselt on võimalik investeeringu kulu katta kuni 80 protsendi ulatuses fondi toetusega. Tavaliselt saavad nii suures ulatuses toetusi mittetulundusühingud, et viia näiteks kultuurivaldkonnas ellu mõni üllas idee. Ettevõtete puhul on olnud pigem vastupidi, et ettevõtjad peavad ise rohkem panustama, kui on toetuse osa.
Ma arvan, et sellist suhet, kus ettevõtja omaosalus on vaid 20 protsenti, ei tule kunagi hiljem. Seetõttu ma julgustaksin kõiki Ida-Virumaa ettevõtlikke inimesi fondi võimalusi kasutama, et luua selle toel uusi ettevõtteid või laiendada olemasolevaid.
See on täiesti kindel! Kui küsitakse, kas me nüüd vajumegi põlvili, siis vastus on, et ei vaju. Eesti ajaloos on ka ainuüksi viimase 30 aasta jooksul olnud raskemaid aegu.
Praegune eripära on see, et majanduses toimuv ei ole lihtne, ühest põhjusest tulenev muudatus. Sõda on küll suur katalüsaator, aga see pole ainus mõjutaja. Maailmamajandus tervikuna on muutumas, nagu ka geostrateegilised suhted ja logistikaahelad. Lisaks tekivad suured muutused seoses rohepöörde ja digiteerimisega. See raputab kogu maailma majandust.
Olen täiesti veendunud, et me leiame uue hingamise olukorras, kus toimivad majandusharud, mis baseeruvad kõrgema lisandväärtusega tehnoloogiatel. Meil on sellega kohanemiseks eeldused olemas, aga see võtab natuke aega.
Kõik targad majandusanalüütikud ütlevad, et arvud ei näita päris täpselt hetkeseisu, see on ikkagi rohkem tagasivaatamine. Praeguse seisu tunnetuse saab ikkagi ettevõtjate mõtteviisist ja sellest, milliseid otsuseid nad parajasti teevad. Hiljuti ütles ka Eesti Coop Panga juht Margus Rink, et põhjas on ära käidud ja majandus hakkab august välja tulema.
Käisin eelmisel nädalal mitmetes Tartu tööstusettevõtetes ja enamik neist laieneb. Nad tegelevad väärtusahelas kõrgema poolega ja on oma nišid muutuvas majanduses leidnud. Nad ei küsinud majandusministrilt toetusmeetmeid, vaid seda, kuidas nad saavad ise rohkem panustada kutseõppesüsteemi paremaks tegemisse. Sellest on näha, et murdehetk on käes.
Meie roll ministeeriumis ei ole niivõrd sekkuda majandusse, kuivõrd töötada selle nimel, et keskkond oleks hea. Ka siin kohtumisel Ida-Virumaa ettevõtjatega oli jutuks, et regulatiivne ja bürokraatlik pool pressib liiga tugevasti sisse. Me üritame lihtsalt öeldes anda oma panuse, et bürokraatia levikule tekiksid mõistlikud piirid ette.
Suurinvesteeringute toetusmeede on õiglase ülemineku fondi suurim toetusmeede, mille suurus on 153 miljonit eurot.
Selle eesmärk on Ida-Virumaa majanduse mitmekesistamine, uute suuremahuliste investeeringute toetamine ja uute töökohtade loomine. Meetmest saavad toetust taotleda nii väikesed, keskmised kui suured ettevõtted. Toetusmäärad ulatuvad 25-45% investeeringute mahust, toetussummad algavad poolest miljonist ja ulatuvad u 20 miljonini projekti kohta. Toetuse lõplik suurus sõltub projekti ja ettevõtte suurusest, loodud töökohtade arvust jm parameetritest.
Kõigil ettevõtetel ei ole ambitsiooni maailma vallutada. Mõni tahaks lihtsalt osta uue tööpingi, mõni suurendada käivet 20% või osta vajaliku tarkvara. Need on kõik selged, käegakatsutavad vajadused ning neile mõeldes ongi käivitatud ÕÜFi vahenditest väikeettevõtjate investeerimistoetus, mille suurus on 15 miljonit eurot. Toetussummad jäävad vahemikku 30 000 - 500 000 eurot ning toetusmäär ulatub mõnel juhul lausa 80%ni. Hiljuti uuenduskuuri läbinud meetmes on nüüd abikõlblikud nii seadmete ost kui ehitustööd, samuti toote- ja protsesside arendus.
Ida-Virumaa on mulle üks armas kant, kus ma liigun sageli. Aga elan Tallinnas sellises kohas, mis on nüüd saanud tuntuks kui üks keskpunkte − Kalamajas. Ma kolisin sinna 1996. aastal.
See oli tookord selline veider agul kesklinna lähedal Patarei vangla naabruses. Veidi imelikku rahvast liikus seal, tänavad olid halvasti valgustatud. Kõik paistis üsna kahtlane. Samm-sammult hakkasid seal paljud asjad muutuma ja äkki sai sellest Tallinnas esindusrajoon. Mere juurest Patarei vangla lähedalt jookseb kuni Balti jaamani Vana-Kalamaja tänav, mis oli kitsas ja vastik tänav, kus polnud ruumi ei autodel ega jalakäijatel. Äärmise vajaduseta ei liikunud sel tänaval keegi. Nüüd tehti see jalakäijate tänavaks. Kui ma pistan oma koduaknast pea välja, siis ma näen seal kümnete ja kümnete kaupa inimesi lihtsalt jalutamas. See võimaldab seal äri teha, avada kohvikuid ja tekitada mõnusat elukeskkonda.
Samamoodi on nende inkubatsioonikeskustega. Alguses on seal lage maa ja entusiastide toredad mõtted. Aga kui sinna tekib üks füüsiline objekt, kus on võimalik arendada mingit tegevust, siis läheb elu käima. Jõhvis on see seotud eelkõige filmitööstuse ja laiemalt loomemajandusega. Seal on võimalik nii õppida kui ka oma ideid realiseerida valdkonnas, mis on tegelikult kallis, kuna selleks on vaja heal tasemel tehnikat ja nõnda edasi. See annab nii noortele kui ka vanematele inimestele, kes tahavad ümber õppida, uues põnevas valdkonnas tegutsemise võimaluse oma kodukandis. Selleks ei ole vaja sõita Tallinna.
Kindlasti. Ma olen täiesti veendunud, et ühel hetkel need trendid muutuvad, võib-olla mitte hooga kohe 180 kraadi. Aga ma näen juba praegu osas piirkondades, et varasem vool Tallinna hakkab tasapisi ümber pöörama.
Kui siin Jõhvis on võimalik pakkuda inimestele sellist keskkonda, kus saab end realiseerida, siis see on supertore. Pealegi, seda otsust, et selline keskus peab Jõhvi tulema, ei teinud mina. See on ikka kohaliku rahva mõte, et see võiks olla tulevikus Jõhvi tugevus ja eristumine.
Narva tehakse selline inkubatsioonikeskus rohkem tehnoloogiapõhiselt.
Kas see kõik õnnestub või mitte, näeme. Aga see on kindlasti tubli samm selles suunas, et luua siia kindlate valdkondade tõmbekeskus, mis tõmbab enda ümber elu käima. Luua sellised tänavad, kuhu inimesed tahavad tulla, selle asemel et vaadata kogu aeg kodus televiisorit.
Eesti rekord sellel alal on üks minut ja 32 sekundit. Selle ajaga sai jagatud 19 miljonit eurot korterelamute renoveerimise toetuseks.
Kui mul oleks hea vastus, siis ma ütleks seda. See probleem tuleb kinnisvara madalast väärtusest selles piirkonnas. Üks lahendus võib olla selles, et kui pangad ei julge laenu anda, siis KredEx võib garanteerida laenu. Aga see jällegi maksab natuke. Kuid seda võimalust tasuks uurida.
Aga tasub mõelda, et see on ikkagi väga hea pakkumine, kui 70 protsenti maja renoveerimise kuludest saab katta toetuse abil. Kui seda toetuse määra veelgi suurendada, siis see läheks juba üle piiri. Varem või hiljem tuleb kortermaju nagunii renoveerima hakata, mõistlik oleks ju teha seda võimalikult suure toetuse abil. Ma pidin Tallinnas 15 aastat tagasi osale oma maja inimestele samuti kõvasti selgitama, et renoveerimise tulemusel nende vara väärtus tõuseb ja kommunaalkulud vähenevad.
Kevadel peaks valmima ka Soome uuring. Vaatame siis koos nendega sellele tervikpildile otsa ja räägime läbi, mida nemad sellest arvavad. Oluline on hinnata, milline oleks selle laevaliini laiem mõju mõlema riigi majandusele, maksutuludele ja piirkondlikule arengule.
:format(webp)/nginx/o/2024/02/06/15871118t1h1d7c.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)