/nginx/o/2019/01/06/11697670t1h8a36.jpg)
See, kuidas Narva linnavõimud üritavad kangutada ametist neile poliitiliste vaadete ja ajalookäsitusega sobimatut muuseumijuhti, on järjekordne argument, miks tuleb riigikogul muuta põhiseadust, et agressorriikide Venemaa ja Valgevene kodanikud ei saaks edaspidi valida Eesti kohalikke volikogusid.
Üks asi on see, et Venemaa või Valgevene kodanikud on ise sellise valiku teinud ja koos sellega saanud kodanikuõiguse valida nende riikide juhte. Kas ja kui paljud neist seda kasutavad, on igaühe enda asi. Enamikul neist on olnud mitukümmend aastat aega, et õppida ära elementaarsel tasemel eesti keel ja lugeda läbi Eesti põhiseadus. Nad pole pidanud seda vajalikuks. Neile meeldib olla Venemaa kodanik. Selle riigi kodanik, mille juhid tapavad kümneid tuhandeid süütuid inimesi Ukrainas ning hävitavad nende linnu ja kodusid.
Kui mõned poliitikud ütlevad, et Eestis elavad Venemaa kodanikud ei ole Venemaa-meelsed, siis käib see väiksema osa kohta. Kus on nad vähegi arvestataval moel avalikult väljendanud protesti selle vastu, mida Venemaa Ukrainas teeb?
Moodustades mitmetes Ida-Viru linnades ligikaudu kolmandiku valijatest, panevad nad oma meelsuse kompassi järgi tantsima ka valitavad Eesti passiga munitsipaalpoliitikud. See on kestnud alates 1996. aastast, mil Eesti lubas esimest korda heauskselt kohalikke volikogusid valima ka mittekodanikud ja võõrriikide kodanikud. Tulemuseks on kohaliku võimu pidev vastandumine ülejäänud Eestiga, väärtuste konfliktid, näiteks üüratu venitamine punamõrtsukate tänavanimede muutmisega, vastuseis eestikeelsele haridusele üleminekule ja nüüd ka Narva muuseumi juhi juhtum.
Miks Keskerakond tahab näha Venemaa kodanikke valijate seas, on mõistetav. See on omakasupüüdlik, sest Eesti kodanike seas on toetus kokku kuivamas. Aga mida loodavad sotsid?