ANVAR SAMOST ⟩ Me ei ole 20 aastat Euroopa Liidus hästi kasutanud

Ajakirjanik Anvar Samost. Foto: Eero Vabamägi / Scanpix

Euroopa Liitu kuulumise 20. aastapäev on andnud palju võimalusi endale oma raha eest õlale patsutada. Oleme siis tõesti nii hästi need kaks aastakümmet edasi liikunud? Aus vastus on, et saanuks paremini.

Alustada tuleks võrdlusbaasist. 2004. aastal NATO ja Euroopa Liiduga liitumisele eelnes terve aastakümme poliitikute, ametnike ja paljude teiste Eesti inimeste jonnakalt sihikindlat, leidlikku ja sõna otseses mõttes ennastsalgavat tööd, mis tihti polnud lihtne ja mille eest hästi ei makstud. Ei olnud palju neid, kes 1994. aastal oleksid uskunud, et 10 aastat hiljem on olude kiuste "EÜE ja Euromais NATO ühtne pere" ehk ajaloos esimest korda Eesti kindlalt ja formaalselt läände ankurdatud.

Veel kord, see ei juhtunud iseenesest, vaid oli uskumatu pingutuse tulemus. Võimalik, et meile peavad tänulikud olema ka mõned teised riigid, kes ise sama palju ei suutnud ega osanud mängu panna − nii võimas oli see saavutus.

Meile ei läinud aastaid korda ideoloogilise pimedusega löödud käskude, keeldude ja regulatsioonide kuhjumine, mille tipuks oli nende eurovalimistega tagasikäigu saav rohepööre.

Alates 2004. aastast midagi samalaadset kõrvale panna ei ole.

NATO ja Euroopa Liiduga liitununa tundus Eestis paljudele, et Fukuyama "ajaloo lõpp" on 12 aastat hiljem ka meile pärale jõudnud. NATO vihmavari pea kohal näis turvaliselt varjavat silmapiiri ning Euroopa ühisturg koos sellest veel hoogu saava konvergentsiga pidi lahendama kõik majandusarengu väljakutsed. Seda oli tunda juba paar aastat hiljem, kui eurotsooniga liitumiseks vajaliku pingutuse asemel valisime paar protsendipunkti lühiajalist suhtelise jõukuse kasvu.

Ja ka siis, kui rikkama ühiskonnana iseenda kaitsevõime ülesehitamise asemel valisime diskussiooni kaitsekulutuste vähendamise ja ajateenistuse kaotamise üle. Isegi Venemaa kallaletung Gruusiale ei toonud tegelikke riigikaitse vajadusi fookusesse − sellega läks aega veel 2014. aastani ja kriitilisemalt vaadates isegi 2022. aastani.

2008.-2009. aasta ülemaailmse rahanduskriisi tulemusel sai selgeks euroalaga liitumise pakilisus, kuid võimalik, et peame pigem tänama soodsalt kokku jooksnud juhuseid, mis Eestile sobiva akna kujundasid. Igal juhul pärast euro kättesaamist ei mõistnud Eesti poliitikud kogu spektri ulatuses muutuse ulatust, selle esitatud väljakutseid ja avanenud võimalusi. Ei saa pigem aru siiani, kuid on ka hilja, sest kümnendit, kus euroala liikmena oleks võinud nullilähedase intressikuluga Eesti taristu teiste Euroopa Liidu maadega võrreldavale tasemele viia, ei tule enam kunagi. See-eest võtame nüüd ja edaspidi aastas mitu miljardit kallist laenu, et maksta pensione, toetusi ja avaliku sektori palkasid.

Õigesse kohta ei läinud poolteise kümnendi jooksul Euroopa Liidu tõukefondide miljardid. See raha aitas hoida varasemast rahapoliitilisest keskkonnast üle toodud eelarvetasakaalu kiiresti kasvavate püsikulude kiuste, aga oleks pidanud minema palju suuremas mahus "betooni", mida pidasime arusaamatul põhjusel väheoluliseks.

Kõige suurem viga oli aga konsensus, mille kohaselt Euroopa Liit, selle arengusuund ja olemus tervikuna loeti suuresti kriitikaväliseks. Seda võis mõista mõned aastad pärast liitumist, kui paljud ehk jätkuvalt uskusid, et ajalugu peatus ning astusime läände, mis igavesti jääb oma 1980. aastate lõpus või 1990. aastate alguses saavutatud võimsuse tippu. Loomulikult ei kesta ükski hetk igavesti ja mida aasta edasi, seda enam oleks Eesti pidanud liikmesriigina nõudlik olema. Nii meie enda kui kogu Euroopa ja lääne huvides.

Tegelikult tahtis poliitikute ja ametnike uus põlvkond täie hooga nautida seda, mille nimel nende eelkäijad olid pingutanud, ninast veri väljas. Tegime absurdseid ettevalmistusi Euroopa Liidu eesistumiseks, kuid jätsime igasuguse tähelepanuta ühisturu konkurentsivõime allakäigu. Niisamuti ei läinud meile aastaid korda ideoloogilise pimedusega löödud käskude, keeldude ja regulatsioonide kuhjumine, mille tipuks oli nende eurovalimistega tagasikäigu saav rohepööre.

Kokkuvõttes: mitte keegi ei ole Euroopa Liitu kuuluvalt Eestilt ära võtnud kohustust seista oma vabaduse ja jõukuse eest, isegi kui oleme 20 aasta jooksul lootnud, et kõik juhtub iseeenesest.