Ootame valimised enne ära!

Anvar Samost
Copy
Ajakirjanik Anvar Samost.
Ajakirjanik Anvar Samost. Foto: Eero Vabamägi / Scanpix

Mäletate, eelmisel nädalal toimusid valimised? Euroopa Parlamenti? Ilmselt ikka mäletate, aga neile, kes Eesti poliitikat pidevalt jälgivad, võib andeks anda, kui tundub, et valimised olid juba ammu. Iga vahepealne päev on toonud rohkem uudiseid kui varem terved nädalad.

Kui kitsalt Euroopa Parlamendi perspektiivist vaadata, siis väga palju ei muutunudki. Eestit lähevad jälle Brüsselisse esindama Marina Kaljurand, Jaak Madison, Urmas Paet, Riho Terras ja Sven Mikser. Võib-olla ka Jana Toom. Uue saadikuna saatsime Euroopasse Jüri Ratase. Võimalik, et polegi teist riiki, kelle esindus europarlamendis nii vähe uuenenud oleks.

Eesti vaates tõid valimised siiski olulisi arenguid.

Kuigi valitsuserakonnad kordasid kampaania ajal iga päev, et Euroopa teemasid ei tohi Eesti sisepoliitikaga segi ajada, tegid valijad tegelikult pigem vastupidi. Isamaa kui Reformierakonna valitsuse kõige usutavam oponent võitis esimest korda pärast 1992. aastat ning seega vähemalt mingil määral õnnestus neil teha eurovalimistest hääletus koalitsiooni toetuse üle. Reformierakond kaotas ühe mandaadi, Eesti 200 hävis veel rängemalt, kui viimaste kuude uuringud neile ennustasid. Sotsiaaldemokraadid pääsesid tänu Marina Kaljuranna personaalsele populaarsusele ning erakonna valitsusesisese opositsiooni kuvandile.

Parempoolsete prognoositust tugevam esinemine üksnes kinnitas, et suur hulk Reformierakonna endisi valijaid otsis võimalust valitsuses end sihitu ja otsustusvõimetuna näidanud seltskonna vastu protesti avaldada.

Kohe pärast valimispäeva tuli suurem selgus sisse peaministri ja Reformierakonna esimehe Kaja Kallase sõnumitesse võimaliku Euroopa Komisjoni kõrge ameti teemal. Küllap andsid selleks ühelt poolt kindlust üleeuroopalised valimistulemused ning teisalt kodumaiselt valijalt saadud morn hinnang, mis mingit sorti valitsusremondi igal juhul aktuaalseks tegi.

EKRE sisekriis otseselt valimistulemustega seotud ei olnud. Ilmselgelt miilasid söed avalikkuse eest varjatuna juba aasta jagu. Aga see oli esimene uudistest, mida teema "omanikud" enne valimisi laua peale asetada ei soovinud.

"Ootame valimised ära!" Nii ütlesid ilmselt paljudes erinevates vestlustes mitte ainult Martin Helme ja Jaak Valge, vaid ka Martin Herem, Kusti Salm, kolme Balti riigi riigikontrolörid, mitmed ametnikud, võimalik, et mõni kohtunik.

Kuid kui valimised olid läbi, siis ei olnud kogunenud infot ja pingeid enam kellelgi erilist soovi kinni hoida. EKRE puhul kulges kriis sellise kiirusega, et ajakirjandus püsis sündmustel vaevu kannul.

EKRE-l on nüüd, vaid nädal pärast häälte lugemist, küll ette näidata tugev mandaat, kuid neil ei ole kohta Euroopa Parlamendis ja õigupoolest on ebaselge, kas valijad andsid mandaadi EKRE-le või erakonna kultuurist ja peajoonest hälbinud Jaak Madisonile. Eesti 200 ja Reformierakond olid kindlasti vaikselt tänulikud, et need kaks valimistele järgnenud päeva nende seisukorra analüüsiga täidetud ei saanud.

Need paar päeva on siiski läbi. Küsimus, miks peaaegu aasta vältel ei ole valitsus, kaitseminister ja peaminister tahtnud tegelda kaitseväe juhataja ja kaitseministeeriumi kantsleri püstitatud Eesti julgeolekule väga olulise laskemoonaostu otsustamisega, varjutab kahtlemata ühe opositsioonierakonna sisetüli.

Kas peaminister Kallas on valetanud? Kas venitamise ja kriitilise küsimuse eiramisega on Eesti kaitsevõimele kahju tehtud? Kas pädev kaitseväe juhataja lahkus, sest oli lootuse valitsuse teovõimesse kaotanud?

Aga küsimus on ka, miks ei võinud Kusti Salm ja Martin Herem 1,6 miljardi euro suuruse Eesti riigikaitse lünga samasuguse teravusega avalikkuse ette tuua mitu kuud varem. Usutavasti oleksime saanud hoopis teistsugused julgeolekupoliitikaalased valimisdebatid. Küllap oleks ka valimiste tulemus olnud mingil moel teistsugune.

Ja miks ei oleks võinud Eesti, Läti ja Leedu riigikontrolliasutus oma Rail Balticu ühise auditi avalikuks teha mõned nädalad enne, mitte kaks päeva pärast valimisi? "Ootame valimised ära" ei ole õige valik. Seda peaksime teadma juba eelmistest riigikogu valimistest.

Tagasi üles