Sotsiaalne heaolu parandab ka tervist

Jevgeni Ossinovski. Foto: Matti Kämärä

Kui mõned aastad tagasi riigikogus opositsioonis olles pommitas Jevgeni Ossinovski valitsuse liikmeid küsimustega, mida tehakse Ida-Viru tööpuuduse vähendamiseks, siis olles nüüd tervise- ja tööminister, tuleb tal ise samale küsimusele vastuseid anda.

Mida on võimalik tööpuuduse vähendamiseks Ida-Virumaal ette võtta?

Eesti tervikuna on alates sellest aastast esimest korda pärast taasiseseisvumist liikumas faasi, kus meil jääb inimesi tööturul iga aastaga vähemaks. Rääkisin Jõhvi gümnaasiumi õpilastele, et kui nad viie-kuue aasta pärast tööle lähevad, on Eestis 30 000 töötajat praegusest veelgi vähem. Selles mõttes läheb nende töö palju rohkem hinda.

Ida-Virumaal on samas tööpuuduse näitajad olnud Eesti keskmisest kaks korda suuremad ja see kindlasti normaalne ei ole. See on ühel ajal nii siinse  majanduse kui ka inimeste oskuste struktuuri probleem.

Eesti Energias, VKGs ja igal pool mujal jätkub tootmise efektiivistamine. Inimesed, kes tegid lihttööd, jäävad paratamatult tööta. Seda ei tasu võtta traagikana, vaid võimalusena, kuidas saab tulevikus ka rohkem raha teenida. Aga loomulikult eeldab see seda, et meil õnnestub need inimesed välja õpetada.

Mida konkreetset on kavas selleks teha?

Kui me praegu koolitame vaid neid, kes on juba töötuks jäänud, siis järgmisel aastal alustab töötukassa ka nende inimeste koolitamist, kes töötavad madalapalgalistel kohtadel, ning on selge oht, et nad võivad peagi töötuks jääda.

Aastal 2011, olles riigikogus opositsioonis, küsisin ma ise peaminister Ansipilt, mida ta kavatseb teha, et Ida-Virumaal poleks tööpuudus nii kõrge − see oli tollal 15-16 protsenti. Siis ta ütles umbes niimoodi, et kui majandus kasvab, küllap siis tulevad ka töökohad. Olin toona seda meelt ja olen ka praegu, et töökohad kaovad majanduskriisi ajal ühtlaselt kogu riigis, aga hiljem taastuvad nad peamiselt vaid suuremates keskustes. See on regionaalpoliitiline probleem, millele tuleb tähelepanu pöörata.

Sellest tulenevalt ongi nüüd loomisel uus töökoha meede, mis käivitub Ida-Virumaal. Riik aitab ettevõttel, kes loob vähemalt 20 uut töökohta, ühe aasta jooksul tasuda poole palgast.

Kuidas viia ümberõppesüsteem vastavusse praeguste vajadustega?

Üks probleem on tõesti olnud, et me pole suutnud hästi planeerida, missuguste oskustega inimesi meil pikemas plaanis vaja on. Meil on kutsekoja juures algusjärgus käivitunud uus oskuste koordineerimise süsteem Oska, mis tegeleb selle teemaga.

Ei ole näiteks mõistlik jätkuvalt koolitada kutsekoolides poemüüjaid ja kassapidajaid olukorras, kus me näeme oma kaubanduskeskustes üha rohkem automaatkassasid. Tehnoloogiline progress jätkub, sellega ei ole mingit mõtet võidelda. Ma ei saa öelda, et näiteks Maximas praegu töötavad inimesed oleksid oma olukorraga väga rahul. Selle nimi on palgavaesus ja need inimesed vajavad lisaks sotsiaaltoetusi − see ei ole normaalne.

On põhimõtteliselt selge, et parandada tuleb inimeste digioskusi. Seda läheb üha rohkem vaja isegi lihtsamatel töödel.

Kas tänapäeval on nõutavate oskuste koolitamisvõimekus olemas?

Üldine õpilaste arvu vähenemine on toonud kaasa selle, et meie praegused kutsekoolid on liiga suured. Seda võib vaadata probleemina, aga ka võimalusena, kus koolitada rohkem täiskasvanuid.

Kuid pole mõtet luua illusioone, et me saame täiskasvanud inimesi koolitada samade programmidega, mis on tehtud äsja põhikooli lõpetanutele. Neile mõeldud programmid peavad olema lühemad ning võimaldama ühildada õppimist töö- ja pereeluga.

On sotsidel mingeid häid ideid Ida-Viru huvides, millele teil pole õnnestunud koalitsioonipartneritelt toetust leida?

Üks teema on avaliku infrastruktuuri arendamine. Majanduskasv tuleb nendesse piirkondadesse, kus inimesed tahavad elada. Ei piisa sellest, et kui ehitame ühe tööstusala, siis küllap tekib sinna ka ettevõtlust.

Tähelepanuväärne, et enamik Ida-Viru suuremate ja tublimate ettevõtete juhtidest ju ise siin ei ela. Kui küsid, miks nad siia ei koli, siis selgub, et probleemid on väga praktilised. Ei ole korralikke kortereid, kus tippspetsialistid oleksid nõus elama. Nad pole ka rahul selliste avalike teenustega nagu tervishoid, lasteaiad, koolid, vaba aja veetmise võimalused.

Kas teie partnerid valitsuses Reformierakond ja IRL ei saa sellest aru? Sageli käiakse välja arvud, mille järgi on Ida-Viru niigi saanud investeeringuteks tohutuid summasid.

Võetakse jah jälle Exceli tabelid välja ning öeldakse, et näete, Kukruse-Jõhvi teelõik läks nii kalliks, ja nii edasi. Põhimõtteliselt vastu ei ole keegi, aga mittevastuolemine ei ole mingi lahendus.

On hea, et valitsus märtsi alguses Ida-Virumaal käis ning sai ka natuke laiemalt olukorraga tutvuda ja arutada, mida saaks paremini teha.

Mina olen mõlemas ametis [nii haridus- kui nüüd tervise- ja tööministrina] Ida-Virumaad oma prioriteediks pidanud. Jõhvis on riigigümnaasium valmis. Narva ja Kohtla-Järve haridusinvesteeringute jaoks on raha ette nähtud. Kohtla-Järvega koostöö toimib, Narva linna poolt aga ei tule kuidagi otsuseid.

Olen ette võtnud tervishoiuinvesteeringud, et nüüdisajastada Narva haiglat ja siduda ta tugevamini Eesti meditsiiniga. Praegu tundub, et küll üle noatera, aga protsess siiski liigub.

Mitmete uuringute põhjal on Ida-Viru inimeste tervisenäitajad ühed kehvemad Eestis. Sellest tulenevalt peaksid ka investeeringud kohalikku meditsiini olema suuremad?

Ida-Viru kehvemad tervisenäitajad tulenevad suuresti narkomaaniast ja ennasthävitavast elustiilist ning aastakümneid kestnud õhureostustest, aga ka kehvemast sotsiaalsest olukorrast. Kui vaatame oodatavat eluiga ja mitmesuguseid haigusi, siis neil on väga tugev seotus vaesusnäitajatega. Meditsiinisüsteemi tugevdamisega saab terviseprobleeme lahendada ainult väga piiratud ulatuses. Panustama peab ikkagi sellesse, et inimeste sotsiaalne heaolu ja turvatunne paraneksid.