Ülle Madise: ametnikud raiskavad sageli aega asendustegevusele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmisel nädalal käis õiguskantsler Ülle Madise Kohtla-Järvel tutvumas, kuidas on lahenenud kaks aastat tagasi eriti teravalt esile tõusnud kriis, kus majad jäid külma, kuna osa korterite omanikud on oma eluruumid hüljanud. Tema sõnul on olukord paranenud.
Käisite Kohtla-Järvel, et tutvuda lähemalt siinsete kommunaalprobleemidega. Kas saite midagi uut teada?
Saime küll. Hea meel on selle üle, et probleemid on praeguseks vähenenud. Nii linnavalitsus kui ka korteriühistud on teinud päris head tööd. Uus oli see, et selliseid kortermajasid, kus näiteks pooled korterid oleksid hüljatud, ei ole. Siin on nii-öelda Kiviõli lahendust kasutatud juba 15 aastat tagasi, kus pooltühjaks jäänud majad lammutati ja inimesed koliti kokku vabadele elamispindadele. Aga uus probleem, millest meile räägiti ja näiteid toodi, on see, kui ühes suures kortermajas on ehk kaks hüljatud korterit, mille omanikud on kadunud kas Venemaale või kusagile Euroopasse, ja on näiteks kolm korterit, kus inimesed lihtsalt ei maksa oma arveid. Seal pole ka seda varianti, et kolid inimesed minema ja lammutad maja maha. Selliseid kahe-kolme probleemse korteriga maju veel on.
Tegime oma meeskonnaga linna peal ka väikese tiiru. Vaatasime maju ning muljed on kahetised. Ühelt poolt on mõned objektid väga hästi korda tehtud ning selgelt on näha, kuidas linnavalitsus on väga püüdnud linnaruumi arendada, ja arvan, et sellest on tulevikuks väga palju kasu. Aga siis on ka teine pool. Tänavate ääres on näha, et majade alumised äripinnad on tühjad, teise korruse katkistele akendele on ette löödud vineer või vahtplast, ja see mõjub negatiivselt.
Uuena saime teada ka korterioksjonitest, mis on ebaõnnestunud, ja sellest, et paljud hüljatud korterid on üsna suured, mistõttu on suured ka nende ülalpidamiskulud. Aga näiteks kahetoalisi kortereid pole piisavalt saada.
Tahtsime teada, kas linnal on visioon, kuidas need probleemid enamjaolt tulevikus lahendada. Esmalt pakuti seda, et on vaja investeeringuid, mis tooks töökohti. Rääkisime näiteks sellest, kuidas arstid ja nende pered võiksid kolmandatest riikidest siia elama asuda, kui neid Tartu ülikoolist piisavalt ei tule.
Teemaks oli ka, kuidas mõjub see, kui riigikogu võtab nüüd vastu seadusemuudatuse, mis võimaldab hüljatud korterid kas sundvõõrandada või seada neile sundvalduse.
Kas see oodatav seadusemuudatus on sellises staadiumis, et riigikogu võiks hakata seda õige pea menetlema?
Selles viga ongi, et see eelnõu ei ole ministeeriumidest veel välja jõudnud. Meie teada on tellitud mitmeid analüüse ja need ütlevad, et on hulk probleeme, mida ei saa lahendada muudmoodi kui seadusemuudatustega. Aga seda eelnõu ei ole. Praegu kardame, et olukord võib minna hullemaks, kui 1. jaanuarist muutub korteriühistute loomine kohustuslikuks ja linnal tuleb hakata määrama korteriühistu juhatajaid. Siis läheb kogu see pilt veelgi segasemaks. Arvan, et peame siin ministeeriumidega veel seda teemat arutama.
Aga mille taga see seadusemuudatuste vastuvõtmine seisab, kui teema tõusis teravalt esile juba kaks aastat tagasi?
Võimalik, et ühest põhjust ei ole. Aga üks asi, mida ma aastate jooksul olen tähele pannud, on see, et paljud väga andekad ametnikud on sunnitud tegelema asjadega, millega ehk ei olekski üldse vaja tegelda. Mina nimetan seda asendustegevuseks − näiteks toimivate seaduste täiesti mõttetu ümberkirjutamine. Selleks on saadud ka Euroopa Liidult raha. See kõik tähendab aga raisatud aega ja pealegi on selline tegevus Eestile kahjulik, kuna kõiki neid uusi seadusi tuleb hakata uuesti õppima ja rakendama. See ei ole mõistlik. Samal ajal on aastaid lahenduseta konkreetsed probleemid, mille tõttu inimesed reaalselt kannatavad.
Üks põhjus, miks ehk asjad on viimasel poolel aastal toppama jäänud, on ka Eesti Euroopa Liidu eesistumine. Aga nüüd saab see läbi. Kui uuest aastast paari kuu jooksul need seadusemuudatused ministeeriumidest ei ilmu, tuleb hakata järgmisi samme astuma. Loodame, et ikka ilmuvad.
Rääkisite ka üksi elava pensionäri toetuse väljamaksmisega seotud probleemidest. Mis mure sellega on?
See teema on meie ametkonnas viimaste kuude tippteemasid. On juhtumeid, kus inimesed pole rahvastikuregistrisse kantud õige elukoha järgi või pole nad seal märgitud üksi elavaks. Aga on ka veidraid olukordi, kus näiteks ühel talul on kaks eraldi sissepääsu, aga rahvastikuregistri järgi on kahel seal eraldi elaval pensionäril üks aadress ja nad jäid sellest toetusest seetõttu ilma. Mõnel juhul on rahvastikuregistril õnnestunud neid aadresse kohendada ja inimesed on ikkagi oma toetuse kätte saanud.
Küsisime ka Kohtla-Järvel, kui palju siin neid probleeme on, ja selgub, et siin on kah selleteemalisi pöördumisi üksjagu. Üks näide, mis toodi, oli näiteks selline, et pensionär elab üksi, kuid tema ammu välja kolinud laps elab registri järgi samas leibkonnas ja inimene jäi seetõttu toetusest ilma. Teda muidugi nõustati, aga pahandust oli ikkagi üksjagu.
Mida siis teha?
Muud polegi, kui järgmiseks aastaks peaksid üksi elavad pensionärid viima oma elukohakande tegelikkusega kooskõlla.