Adjam Kuzjajev: "Väljaku ääres käib iga episood südamest läbi"

Adjam Kuzjajevi meelest on jalgpallis edu võti raudne distsipliinist kinni pidamine. MATTI KÄMÄRÄ Foto: Põhjarannik

Kaks ja pool aastat Narva Transi peatreeneri rollis olnud Tadžikistanist pärit emotsionaalne Adjam Kuzjajev usub, et ta on saanud oma käsutusse mängijad, kes võivad sel nädalavahetusel algaval Eesti meistriliiga hooajal suuri tegusid teha.

Olete olnud Narva Transi peatreener juba 2015. aasta suvest. Mille poolest tänavuse hooaja meeskond eelmistest erineb?

Tänavuse hooaja eel õnnestus meil meeskonda tugevdada heade kvaliteetsete mängijatega.  Usun, et oleme suutelised võitlema kõrgete kohtade eest.

Meil on peaaegu igale positsioonile kaks võrdväärsel tasemel konkurenti. Ma usun, et ka tugev meeskonnasisene konkurents toob meile edu.

Miks soovisite meeskonda tagasi saada Venemaa mängijaid Dmitri Prošinit ja Dmitri Barkovi, kes mängisid Transis üle-eelmisel aastal?

Dmitri Prošiniga olid meil eriti pikad läbirääkimised, umbes kaks kuud. Ta jättis üle-eelmisel hooajal väga tugeva jälje ja oli meeskonna ilmselge liider.

Barkov näitas ennast mullu väga heast küljest Aasias [ta lõi Tadžikistani meistrivõistlustel 17 väravat]. Meile oli vaja tugevat tipuründajat ja suutsime teda veenda meie juurde naasma. Üle-eelmisel aastal rikkus tema hooaja Narvas trauma. Kuid me teame, milleks ta võimeline on.

Meeskonna kapteniks on ka algaval hooajal Elevandiluurannikult pärit Irie. Miks just tema ja mida ta meeskonnale annab?

Ta on kogenud mängija ja teda austavad meeskonnas kõik. Ta on hingelt meeskonna liider. Meil on palju väärikaid kapteni kandidaate, aga Iriest paremat sellesse rolli praegu ei ole.

Milliseks kujuneb Narva Transi tänavune mängustiil?

Sportlikus mõttes agressiivne. See on stiil, mis võimaldab mängijatel end mehe moodi väljakul näidata. Ja ma usun, et poisid näitavad tänavu igas mängus tugevat võitlejavaimu, mida ootavad muidugi ka kõik meie poolehoidjad.

Kas varasematel aastatel on olnud võitlustahtega probleeme?

Ma ei ütleks seda. Pigem olime hädas sellega, et väga palju mängijaid oli vigastuste tõttu rivist väljas ja teenisime ka palju kollaseid kaarte. Olime liidrite kannul, kui tuli periood, kus mitmed võtmemängijad langesid rivist välja ja meil polnud võtta neile võrdväärseid asendajaid. Siis tuligi läbikukkumine. Sel aastal on meeskond paremini komplekteeritud.

Millele panite rõhku tänavuseks hooajaks valmistumisel?

Ladusime küllaltki tugeva füüsilise põhja. See peaks suurendama mängijate vastupidavust ja samas ka vähendama vigastuste ohtu.

Taktikalist tööd väljakul oleks tahtnud rohkem teha. Paraku meil Narvas jalgpallihalli pole. Tegime küll nii-öelda teoreetilist tööd videoekraani ees, aga seda kõike tuleks rohkem ka väljakul läbi mängida. Nendest mängudest, mida pidasime Tallinnas halliturniiril, oli muidugi abi, aga oleks tahtnud hallis rohkem mängida ja treenida. Taktikalises trennis on palju pause, mängijad seisavad ja kuulavad, suurte külmakraadidega pole mõistlik seda õues teha. Aga loodame, et hooaja käigus saame ka oma taktika ja liikumised paremini käima.

Eesti meistriliiga meeskondade tase on ebaühtlane, mille kinnituseks oli mullu hulgaliselt hiigelskooriga võite. Kuidas te peatreenerina häälestate oma meeskonda kohtumisteks niivõrd erineva tugevusega vastaste vastu?

Meeskondade tase küll erineb, aga kõigi vastaste vastu tuleb täie jõuga mängida. Meil polnud eelmisel aastal ühtegi kerget mängu. Mulle meeldibki Eesti jalgpallis, et siin käib iga vastasega tugev võitlus. 

Olete oma mängija- ja treenerikarjääri jooksul tegutsenud väga paljudes paikades Dušanbest kuni Murmanskini. Kuidas te Eesti jalgpalliellu olete sisse elanud?

Tunnen Eestis töötades suurt rahulolu. Narvas on mul kujunenud väga head töised suhted klubi presidendi Nikolai Burdakoviga, kes on treeningprotsessi täielikult mulle usaldanud. See  puudutab nii koosseisu määramist kui kõiki teisi konkreetselt mängudega seotud asju. See on meeldiv. Ma olen töötanud ka sellistes klubides, kus presidendile meeldis sekkuda treeneri töösse.

Me tunneme küll puudust sisehallist, aga muu poolest on kogu vajalik infrastruktuur Narvas olemas. Meil on kaks murukattega ja üks kunstkattega väljak. Saan valida aegu, millal trenne läbi viia. Selles mõttes on mul täiesti vabad käed.

Narvas on viimastel aastatel sirgunud päris mitmeid noori andekaid mängijaid, kellele olete juba üsna heldelt andnud mänguaega ka põhimeeskonnas. Mida teete treenerina, et nad jalgpallile kaduma ei läheks?

See on väga suur ja vastutusrikas ülesanne, mis mind samas siin ka hoiab. Paljud neist ongi hakanud just minu silme all esile tõusma. Nad on nüüd tugevamaks muutunud ja mehistunud, näen nende arengut ja tahaksin, et nad jõuaksid kaugele.

Georgi Tunjov on juba  jõudnud Itaalia Serie A meeskonna huviorbiiti.

Tunjov on tõesti üks sellistest. Aga meil on ka Nikita Savenkov, Vadim Mihhailov, Arseni Kovaltšuk, Nikita Mihhailov, Aleksei Stepanov − siin on väga palju häid poisse.

Teie poeg Daler pääses eelmisel aastal Venemaa superklubi Peterburi Zeniidi põhikoosseisu. Kui hea meel jalgpallitreenerist isal poja sellise edu üle on? 

See on suur edu ja annaks jumal, et ta jätkaks samamoodi töö tegemist. Samas ütlen oma mängijatele Narvas, et nad on samuti mulle nagu pojad. Uskuge, need ei ole tühjad sõnad. Tahaksin, et nad ka edu saavutaksid.

Milline on teie kui jalgpallitreeneri meelest edu võti?

Kõige tähtsam on distsipliin igas asjas nii väljakul kui ka olmes.

Kuidas te seda meeskonnas saavutate?

Vahel piitsa, vahel präänikuga. Vahel tuleb teha ka kurja häält.

Kuivõrd te ise oma emotsioone väljaku ääres suudate ohjeldada?

See on väga raske. Kui mäng lahti läheb, siis on tunne, nagu mängiksin ise kaasa. Iga mänguepisood käib mul südamest läbi.