Bussisõitja huvid eelkõige

Kohtla-Järve otsus taanduda kohalike bussiliinidega toimetamisest ja neile pealemaksmisest võib olla kellelegi nagu külm dušš. Ent samas võiks küsida ka niimoodi, nagu volikogu ainsast opositsionäärist naaskel Eduard Odinets eile küsis, et miks seda tehakse alles nüüd, aga mitte juba kümme aastat tagasi, mil sellekohane kohtuotsuski oli olemas. Miks on kõik need aastad sisuliselt raisatud linna eelarveraha?

Kui keegi mäletab, siis kümme aastat tagasi käis linna- ja maavalitsuse vahel väga tuline vaidlus, kummal neist on õigus nende bussiliinide konkursse korraldada. Tol hetkel oli mõlemal kõva tahtmine seda teha ning selle isu tagant paistsid üsna selgelt ka eri bussifirmade, kes väga ihkasid nendel liinidel toimetada, kõrvad.

Vahepeal on huvid ilmselt mõnevõrra muutunud, sest kohtuotsusest hoolimata ei kippunud maavalitsus sugugi seda rolli enda peale võtma. Kuid ega Kohtla-Järvetki keegi sundinud nende liinidega tegelema - ikka ise tahtis.

Samas on nurisemist bussiliikluse üle jagunud kõikideks nendeks aastateks. Küll puuduvate sõidugraafikute pärast, ja kui need on vahel ka olnud, siis nendest mitte kinnipidamise pärast, kehvas seisus busside ning palju muu pärast.

Põhjarannik tahab loota, et nüüd, kus maavalitsusel tuleb juhtohjad enda kätte võtta, tõusevad esiplaanile eelkõige sõitjate, aga mitte bussifirmade huvid ja siinse piirkonna inimesed saavad kvaliteetset teenust parima võimaliku hinnaga. Aasta on selleks aega valmistuda. Jõudu tööle!