/nginx/o/2012/01/24/11990308t1h0b80.jpg)
Miks ma levitasin koolides uut testamenti
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuna eelmisel kolmapäeval Põhjarannikus ilmunud artiklis "Lasteasutustes tehti usupropagandat" oli kriitikavalang suunatud eeskätt õppeasutuste juhtkondade vastu, siis pean ürituse korraldajana õigeks astuda nende kaitseks ning anda toimunule omapoolsed täpsustused ja selgitused.
Nimelt oleme rahvusvahelise assotsiatsiooni The Gideons International liikmetena enne jõule tõepoolest osalenud uute testamentide kinkimises Kohtla-Järve koolides, haiglates, hooldekodus ja Jõhvi gümnaasiumis. Kokku sai seekord kingitud üle 2200 eksemplari.
Selle assotsiatsiooni tegevuse tulemusena on 120 tegevusaasta jooksul jagatud kokku üle 1,7 miljardi eksemplari piiblit ja uut testamenti ligikaudu 190 riigis üle maailma. Vastavalt organisatsiooni põhikirjale jagatakse raamatuid haiglates, kaitseväe-, piirivalve- ja politseiüksustes, vanglates, koolides ning hotellides. Koolides jagatakse raamatuid alates 5. klassist.
Siinkohal toonitan, et Põhjaranniku artiklis ära toodud teise juhtumiga, mis puudutas Toila lasteaias toimunud üritust, Gideon seotud ei ole.
Arvan, et jõulud on uue testamendi kinkimiseks igati sobilik aeg, kuna minu arusaamist mööda on jõulud seotud eeskätt Jeesuse Kristuse sündimisega. Ka alanud aasta on oma numbri poolest otseselt seotud Jeesuse sünniga. Igal mõtleval inimesel võiks vahel tekkida küsimus: mille poolest see sündmus sedavõrd tähtis on? Kusjuures haritud inimene võiks osata sellele küsimusele ka vastust anda. Aga mida teha, kui vastust ei tea? Kui koolis ja kodus pole sellest kunagi juttu olnud? Ja kust leida täpsemat ja usaldusväärsemat infoallikat, kui seda on piibel.
Tulenevad ju meie nimedki sellestsamast raamatust. Marek, Peeter, Andres, Madis, Toomas, Elsa, Mihkel, Joosep, Anne, Juhan ja paljud teisedki nimed on tuletatud piiblitegelaste nimedest. Ei tea, kuidas teistele, aga mul oli üsnagi huvitav teada saada, mille poolest 20 sajandit tagasi elanud nimekaim tuntud on. Ka paljud väljendid, vanasõnad ja rahvatarkused on pärit piiblist: A ja O; patuoinas; hüüdja hääl kõrbes; juudasuudlus; lambaid sikkudest lahutama; Saalomoni otsus; uskmata Toomas; kes teisele auku kaevab, see ise sisse langeb; kes otsib, see leiab; mis sa külvad, seda sa lõikad, ja sadu teisigi.
Nüüd pisut motiividest ehk miks ma üldse kulutan oma aega sellisele tegevusele. Võiks ju jääda oma liistude juurde - töötades arhitektina, olen projekteerinud Toila termid ja Orhidee keskuse, Jõhvi mööblimaja, Viking Motorsi autosalongi.
Vastus on: isiklik positiivne kogemus ning soov seda kogemust teistega jagada. Esimest korda lugesin ma piiblit kolmekümne kolme aasta vanuses. Lugemise alustamise põhjuseks oli haigus, mis kolme eelneva aasta jooksul aina progresseerus, vaatamata arstide määratud ravile. Olenemata materiaalsest heaolust, positsioonist ühiskonnas, ei pakkunud elu rahuldust. Olin selgelt ummikus ja otsisin sellest väljapääsu. Nähes minu seisundit, kinkis üks Soomes elav tuttav mulle piibli, mille ma lugesin kolme kuuga algusest lõpuni läbi. Ei saa öelda, et minu mured lahenesid üleöö. Vahel tundus isegi vastupidi. Kuid jätkates selle raamatu lugemist, kogen ma iga päevaga aina rohkem ja rohkem, et selle raamatu Autor armastab mind väga. Täna saan öelda, et olen terve, elurõõmus ja vaba!
Aga aitab seekord usupropagandast.
Lisaksin vaid oma Gideoni kolleegi Aarne Hanni mõtted. Ta osales uue testamendi levitamisel Kohtla-Järve koolides ning leiab, et oleks aeg hakata tegema selget vahet teadmiste omandamisel mõnest religioonist ja usupropagandal. Piibli või koraani kinkimine inimesele ei ole veel propaganda, vaid autentse algmaterjali inimese kätte andmine. Suuniste lisamist võib juba propagandaks nimetada.
Hannit paneb imestama, et Eestis leidub inimesi, kes teeksid kõik selleks, et noorsugu ei saaks mingeid religioosseid teadmisi. "Paraku Eestiga ei piirdu kogu maailm ning väljaspool seda võib inimene oma religioosse teadmatuse ja sellest tuleneva vääritu käitumisega seada ohtu isegi oma elu ja tervise. Mida aeg edasi, seda suuremaks kasvab vajadus tuua religiooniõpetus haridussüsteemi, et noorsugu võiks omandada elementaarseid algteadmisi religioonidest ja tutvuks ka Eesti omaenda kristliku kultuuripärandiga," leiab ta.